Võibolla ma olen kiikskääks, aga nii ongi.
Pole kaua kirjutanud ja mul on täiesti aus vabandus ka olemas (haha, nagu ma peaks kellegi ees vabandama:D)- mul pole arvutit, mul pole internetti. Minu blogimised toimuvad kõik moblaga, aga mulle ei meeldi, et iga postituse alla jääb hotmaili reklaam ja värki.

Aga uudistest nii palju, et ma ei saa enam külarahvaga läbi. Pole just kõige meeldivam olla noor inimene, sest alati noori tembeldakase pättideks ja kaabakateks. Meie naabruses on kaks noort- mina ja naabripoiss. Üldiselt tuleb välja, et me mõlemad kihutame autodega ringi, kivid lendavad, loomad jäävad alla jne jne. Lihtsalt tuleb välja, et naabrid kõik näevad 8-)
Aga mina sain nüüd eriti suure häbipleki, mis minu hobunduse tõmbas teisele tasemele. Nimelt olevat mind nähtud, kuidas ma kellegi kartulivagusid hobusega tallasin ja käisin veel kolmandate isikute aiamaid tallamas.
Kui palusin jälgi näha, siis vastuseks oli "aaa, peremees lasi jäljed juba üle"
Right.
Selle kohta olen ma pika jutu kirjutanud enda nö. isiklikku blogisse, kes on lugejad, need teavad.

Tänu sellele, et külarahvas mind enam ei salli ja maastikul sõita ma enam ei saa vaba südamega, siis... ma hakkasin omale sõiduplatsi tegema. Võtsin ühe koplinurga ja lasin seal muruniidukiga tunnikese edasi-tagasi, väike plats jäi küll niitmata, sest niiduk andis saba. Selle osa tegin VIKATIGA. Ja siis hakkasin kätega tassima autokumme kohale, latte ja vaikselt ehitan takistusi juurde. Sellepärast ma ehk olengi kiiksuga. haha.

Niiet siis jah. Raske on olla maakas.

Kusjuures üks asi veel. Eile enne magama minemist ma mõtlesin, et hakkaks taas kirjutama läbi hobuse silmade. Noh, nö. hobusekeeles, nagu ma eelmine suvi kirjutasin. Agaaa, oeh, ma eiteagi.