Mõtlesin, et oleks vist kõige õigem teha minu hobu-blogidest üks suur. Niisiis kogu kamm hakkabki siin Tigrise blogis olema.

Aga teen siis kohe üldistava otsa lahti.
Käisin paar päeva tagasi nüüd siis ratsutamas Tigrisega. Mitte ühtegi halba sõna. Absoluutselt! No lausa kiidusõnad tema käitumise kohta. Kuna vastikud lögased ilmad on, siis ei saa eriti kuskil olla. Niisiis tegin ühe pisema käigu. Kuigi tahaks pikalt kuhugi minna mingi päev, aga ma ei tea veel kuhu.
Igastahes kõige selle jeejee jutu peale mõned probleemid ka.
Tigrisega peab tööd tegema. Tagaots oleks justkui surnud. Esimene ja tagumine pool ei ole hobusel tasakaalus. Seda on näha ja seda on tunda. Tahaksingi nüüd väikest abi paluda. Küsimus: Kuidas panna hobuse terve keha omavahel tööle? Igasugused nõuanded, nipid ja õpetussõnad on teretulnud. 

Aga see ei ole veel kõik. Kui me Tigrisega jõudsime talli juurde, siis Mimmu hõikas meid seest. Aga kahtlustama pani see, et üks hirnatus tuli tagant poolt, teine eestpoolt ja kolmas hoopiski ukse tagant. Jah, nii see oli. Kui ma talliukse lahti tegin, siis esimene asi, mis silma mulle jäi, oli katkine boksiuks, siis suur haava moodi asjandus ja alles siis märkasin lahtist ja paanikas Mimmut.

Sellist jama pole varem olnud. Ma ei tea mis sellega tulevikus peale hakata. Ma ei julge enam ratsutama minna ja Mimmut üksinda jätta...
Aga jah. Ta hakkas üle boksiukse ronima, lõhkudes ukse ja iseenda. Rinna peal on umbes suure peopesa suurune marraskil plats, mida kaunistavad veel kriimud. Nüüd siis käin seda määrimas koguaeg. Eriti nõme on see, et seda kohta ei saa ju kinni ka siduda. Tahaks ikkagi kaitsta seda kohta välismaailma eest, aga ei saa!

Nüüd on natukene rikutud minu eesmärk- Mathilde ratsahobuseks! Tegelikult see on koguaeg rikutud. Ma ei saa ju üksinda. Ma lihtsalt ei jaksa. Ta ju meil selline memmekas, et üksinda ei saa ja teistega ka ei kannata olla. Ja kui nüüd päris aus olla, siis eks ma ise olen ka natukene argpüks.
Aga minu „Mathilde ratsahobuseks” peab saaama tõeks! Enne ma ei lõpeta, kui tegemist on täiesti õige ratsahobusega.
Käib töö ja vile koos!

Oii, tuleks juba lumi maha.

ma ratsutame

wiiwiwiwi. Supersuper. Pole sõnu ;*

Lammas :P

Nii. 1. kord, mis mul kirjutamata on see, kui me Kristeliga käisime kolamas. Kõik oli vinksvonks! :)
Muidugi pean ühe asja tunnistama, et ühe "korralikku" küünla osaliseks sain ja see lõppes pikali maas. Tigris ehmus ise sellest nii ära, et peale seda oli mul´nagu pisikene lambake.

2. kord. Võtsin eesmaärgiks, et täna peab hobust liigutama ja korralikult! Et aitab munemisest ja töö võib alata. Mul kõrini, et ta selline ülekäte hobune.
Muidugi ta ei ole loll. Kohe oli aru saada, mis plaanid mul on... Hommikul vara, mina koplisse... Ohelik käes. Tänu sellele taibukusele pidin ma neid üsna kaua meelitama.
Võtsin asja käsile vääääga põhjalikult. Puhastasin otsast lõpuni nii korralikult kui vähegi andis. Siis panin varustuse selga hoole ja armastusega. Rinnarihma panin, mida ma jumaldan. Mulle nii meeldivad need jubinad :D Pealegi see rinnarihm annab ägeda effekti, teeb Tigrise nii suureks ja ägedaks :P.

Niiniinii. Oli plaan teha üle pika aja platsitrenni, kuigi mul platsi pole. Ihihihii. Valisin ühe koha koplis välja ja... Õudusunenägu võis alata. No nii hull nüüd ei olnud, aga Tikul oli jõlekiire kuhugile ja eriti äksi täis. Jooksutasin seal korralikult, proovisin koguaeg kontakti vähendada ja tempot aeglustada, aga viimane ei tulnud no üldse välja. Niisiis hobune saigi korralikult vatti. Mul oli endal nii ebamugav ja tundsin et tekitan hobusele ja vastikuse tunnet. Hops suund jälle maastiku poole, kui olin juba umbes veerand tundi "platsil" ringi jooksnud.

Alguses ei olnud taaskord mingeid tempo vähendamise märke ja kui tõesti tempo vähenes ja hobune tegi kõike väga rahulikult, siis oli ainult aja küsimus, millal jälle top gear sisse läks ja liduma pani.

Pikka kannatlikuse järel saavutasin oma eesmärgi- lõdvestus. Hobune oli nii vaba ja impuls oli kiiduväärt. Kui koju jõudsin tegin veel kaks ringikest nö. platsi peal ja jäin lõpuga väga rahule.

Tigrisel on iseloomu ja see mulle meeldib. Hobusel peab olema midagi häirivat ja vastikut, Tigrisel on selleks tema jonnakas iseloom ja tujude muutlikus. Aga minujaoks on ta nii nämmanämma.