Nüüd on asi ametlik. Kindlasti vähesed teist teavad, aga tänaseks on mul alles jäänud ainult üks ponikene, Kalla. Aga üldiselt hobuseid mul enam ei ole. Kalla on ka vanaduspäevade rõõm ja ümmargune ökönoomne muruniiduk.

Mathilde läks 3 nädalat tagasi Tartumaale, Tigris läks eile samuti Tartumaale. Eilne Tigrise lahkumine lõi mu rajalt välja ja ma ei tea üldse, kas ma tahangi enam hobustega kokku puutuda, sest kõik kellel on mõnusad karvased kõrvad, pehme nina ja ilmekad silmad, meenutavad mulle Tigrist ja meie koos läbi elatud aegu. See kõik on nii raske. Mul on süümepiinad, et ma ei tegelenud enam kummagagi neist lõpus, minu suksud said nii kaua seista ja metsistuda. Aga ma tean, et neil mõlemal on head kodud ja kahtlemata ma hakkan neid külastama.
PERSSE kui väga ma neid igatsen!

ma juba hakkan kahetsema seda, et ma Säreverre läksin õppima. Miks ma ei oleks võinud Jõhvis kooli ära lõpetada ja Tigrisega tulevikku teha edasi? Miks ma ei oleks võinud teda rendile anda? Ka see oleks olnud lahendus. Kadri, miks sa nii tegid?!

Ma ei taha kooli ka minna enam, kogu lootus on kadunud. Tunne nagu mul ei oleks enam kedagi.
Võtan igalpoolt kuulutusi maha ja muudan fotoalbumis albumeid ja muudkui ulun nagu väike titt, ma ei tea mis minust enam saab.

Ma saadan teis kõige ilusamale teele! Ei unusta iial..