õunadõunadõunadõunad

O happy day, oooo happy day. Perenaine roomas talli kohale. Kaasas õunad. Nagu HALLELUUJA! Ma jumaldan õunu. Õunad rokivad!
Tuli kohe koplisse, kollane jalutusnöör kaasas (aimasin halba), roheline õun kaasas (aimasin head) ning viis mu talli (olin sundseisus. Õuna nimel kõigeks valmis!).
Tegelikult kell oli juba üsna palju, eriti kaua ma puhastamismõnusid nautida ei saanud, sest perenaisel oli mingi kuri plaan minuga, seda igaljuhul.
Nii ta siis seal mind nühkis harjadega ja tegi mulle märkuse- „Tead Tigris, Sa oled üks paras mudakoll.” No andke andeks, mida mina teha saan, et ma jumaldan mulda, liiva, Ocean Stari ila ja vihkan läikivat karva.
Tegelikult sellega mul kohe meenus, et Ocean tuli tagasi, nüüd mul peika jälle olemas. Hakkasin omale täkku otsima kah, aga kurat, Ocust pole kasu, ronib mul seljas ja möliseb minuga oma täkuhäälekesega, aga no c’mon.. Ega ma loll ei ole. Perenaine patsustas mulle õlale ja ütles, et järgmine kord saan, mis tahan. Hakkame kalendrit pidama ja kui hästi läheb, saan omale hobubeebi, millega kaasnev üks suur pluss- järgmine suvi olen ma viimaseid kuid tiine ja see tähendab PUHKUST!!! Piduuu! :P Loodame, et plaanid peavad paika.
Aga nüüd vana teema juurde tagasi. Perenaine ei visanudki mulle varustust selga, lihtsalt päitsed ja jalutusnöör ning viis mu sõiduplatsile. Kerge meeltesegadus tekkis- no eks järelikult saan süüa siin! Aga ei, pidin tema kõrval kõndima ja jooksma, seisma, uuesti sammu, seis, traav, seis, samm jne jne jne. Jõle tüütu oli alguses. Ma tahtsin süüa, aga siis saabus minu hetk, mille nimel ma võin kõike teha, kasvõi saltot visata, kui vähegi oskaks, perenaine võttis taskust õunatüki... No saate aru küll mida ma mõtlen.
Siis hakkasin tal järel käima nagu kutsikas. Tema ütles „Sammu”, mina tegin, „Traav”- hakkasin perenaisega koos jooksma. Ausalt noh, ma tegin kõike! Sest iga mõne aja tagant potsatas õunatükike mulle suhu. Mõne aja pärast kadus meie vahelt isegi jalutusnöör ära, ikka käisin tal järel nagu kutsikas, siis võttis päitsed ära, aga pani jalutusnööri ümber kaela mulle. Ausalt, minu pärast oleks kasvõi olnud mul ahv turjal kükitada, õuna nimel kõigeks valmis, ja ma ei väsi seda kordamast! :P
Siis hüppas ta mulle selga, nöör kaelas. No mitte halvas mõttes „nöör kaelas”, aga nagu... Minul oli nöör kaelas. Eieiei, ikka ei kõla hästi. Ühesõnaga, jalutusnöör oli ümber minu kaela, mitte suitsiitse mõttega. Vot ! Tegime seis-samm-traav üleminekuid. Ma pidavat superhästi keha peale seisma jääma, aga pöörata ei mõista, tempot tõstab hoopiski. Pikapeale sain hakkama, sest ka seljast potsatas korra üks õunakene hammaste vahele.
Igastahes ma olin super tubli ja ise ka igatpidi rahul. Kõht täis, läksin koplisse mehi otsima, aga ei leia. Lootusetu!


Teisel päeval juba üsna varahommikul tuli perenaine minu juurde, viis mu talli ja hakkas pesema mind. Nühkis mind nuustikuga, kammis laka ja saba ära (muide, nüüd on parem kärbseid ära ajada, saba lendleb ise lausa igalepoole, soovitan kõigile :P) ja viis mu uuesti platsile sama süsteemi tegema, mis eelmine päev, ainult et selga ei roninud ja tegi 2x lühemalt.
Läksin uuesti koplisse ja mõned tunnid hiljem uuesti talli ja sadulasse. Küll minuga tegeletakse palju! Perenaine pani mulle prestige sadula, sest minu windec ei sobi enam mulle, kuigi ikkagi Siiri topib seda selga, kuigi ei tohiks. Ära siis vingu, kui ma sõna ei kuula (6).
Tegime pikalt traavi platsil, galopitõsteid kuni tegime mõned hüpped. Perenaine oli 3 kolli takistust ehitanud, üks oli pikk kile maas, hooga peale minna, hüppasin üle, aga niisama sealt üle traavida ei taha eriti. Siis oli üks pisikene aga ere lauajupikene. Hüppasin selle ausalt üle. Ning lõpuks üks lattaed, millele oli erkroheline mustriga riie peal. HAAHAAA, arvate, et suudate mind hirmutada? Naljamehed sellised.

Igastahes jah, tegime trenni lõpuni, olin taaskord supertubli, ei jaksa ennast ära kiita. Peika sai ka mul trenni. Kristin tuli Ociga sõitma, ma sõin nii kaua seal sama platsi peal kuni äkki sigines sinna nii palju rahvast juurde. Eks ikka, nad kõik tahavad mind. Sain mitu pikka paid. Mõnusmõnus. Peale Oci trenni läksime talli kõrvale põllu peale, tegime ühe pisikese ringi kaasa perenaisega, jalutusnöör kaela ümber, hops selga ja läksime. Aga ma tahtsin natukene lahe olla ja tegin vingerdavat traavi, perenaine ei püsinud seljas eriti hästi.. Vot... Ausalt, mitte paha pärast, aga ma jäin järsult seisma ja Kadri potsatas maha, hakkas naerma ja mind läksin otsejoones talli poole teiste tüdrukute juurde, nad seal paitas mind, kuni perenaine ringiga tallini tuli, patsustas mind, hüppas korraks uuesti selga ja ronis maha. See oli lahe. :P
Sain nunnutamist ja läksin koplisse minema. Rohkem pole ma perenaist näinud, eks ta nüüd millalgi uuesti välja ilub. Mainis mulle, et teeb kodus minule heina- no parem oleks! Ja et olgu hea ja maitsev hein! Aga ütlen teile „tuduluuu” nüüd. Olge päikselised, aga ärge kõrvetage. ;)

Ümberpöörd, üks-kaks.

Alates tänasest muutub blogi stiil. Nüüd käib kõik läbi Tigrise silmade, et õhutada inimesi vaatama elu läbi hobuse silmade. Loodame, et nii on parem :)




Superigav nädal on olnud. Vahepeal olen ma käinud trennides, tean et perenaisele see ei meeldi, kui mind pannakse plikadega sõitma kui perenaist kohal pole, aga ikkagi... See on mu töö.
Peale võistlusi viidi mu peika Ocean Star kaugemale rohumaale koos Siiriusega. Mida ma nüüd ilma peikata teen?! No oleme ausad, eks sellel Figarol ka midagi viga polnud, kes Kaarmas oli. Võibolla, et need olid päris head kolm päeva seal tallis... Koos Figaroga.. Oehh, ma tunnen temast natukene puudust lausa. Aga Ocist tunnen rohkem ja Siirusestki. Aga varsti tulevad tagasi, ma tean :P

Oh, selle eest, et mu peika ära viidi, tuli mingi mära asemele. Alguses vaatasin, et vanaema, aga lähemalt tutvudes sain teada, et ta sama vana umbes, kui mina. No olgem ausad, ma olen päris kena tots tema kõrval.
Tegelikult see tots (loomulikult mitte nii kena, kui mina) on päris tore. Saame hästi läbi. Mina teda ei aja ära ja jagan temaga kaera.
Kui ta siia tuli, siis otsis omale täkku. Võttis poni kohe käsile, lootes et saavutab midagi. Aga siis selgitasin sõbrannale kohe ära, et sellest "mehest" pole kasu, proovisin ise ka alguses. Tal isa-au kadunud, mis sest et ta ise seda eriti ei mõista. Mära kuulas mind, nüüd sööme rahulikult koos rohtu. Ta isegi rääkis, et ta pole sellisel karjamaal olnud, kodutallis ta peaaegu koguaeg tallis... Ei tegelikult... Ta päris tore ja lahe. Nime pole ainult küsinud :P

Eile päev möödus nii tavaliselt ja igapäevaselt. Päike küpsetas, rohi krõmpsus hamba all, kuni kuulsin tümakat talli poole tulemas. Ja mida ma nägin?! Loomulikult oli see perenaine oma peikaga. Läksin kohe neid terema, aga midagi head ma ei saanud. Ainult musisid ja kallisid, "oiii tere musiii, jeejee"... Kurat, kus porgandid on?! Ma tahan porgandeid!!! Hakkasin ära minema, ma ei viitsinud seda ninnunännutamist kuulata, kuni mul päitsetest kinni võeti ja talli visati. No eks see tähendas veel ninnunännutamist. Samas, kui aus olla, siis see polegi nii hull :P

Perenaine pani mu sadulasse, koerad kinni, aga Kuti jättis lahti (talli üks koertest) ja läksime kuhugi mööda kruusa teed, Kuti meiega kaasas jooksmas. Päris mõnus oli. Perenaine oli kuidagi nii vabalt seal seljas, üldse ei sundinud mind. Suus tundsin ainult seda vastikut rauakolakat, mitte mingit kontakti ei olnud. Tundsin ainult neid kilosid, mis mul seljas lotendasid ja kuulasin tema mp3e. Päris vinksvonks oli.

Jalutasime seal tee peal, ma polnud seal varem käinud. Passisin päris kaugelt juba kivihunnikut. No ma sain sellest hilja aru, et see alles kivihunnik. No kaugelt tundus see mingi koletis, ausalt! Ma muidu ei karda midagi, ausalt, aga see tundus õudne.
Igastahes jõudsime sealt kivikolaka juurest mööda ja perenaine suunas mu suuresuuresuure põllu peale ja seal ma traavisin, pikalt ja kaugele. Päris mõnus oli.

Oh nalja tahate kuulda? Päris kino oli! Keegi totakas oli kummiku unustanud selle põllu peale. No täita lõpp. Ma vaatasin seda kummikut ja ei suutnud uskuda, et kes see jätab oma k u m m i k u põllule! Eks ma seal seda passisin ja irvitasin omaette. Jäin seisma ja nuusutasin seda lausa. Eks lõhna järgi oli tunda jah... Ega mina ka sellist kummikut ei kannaks. Välimuselt ka oli kole. AGa ikkagi, täitsa kino, kummik keset põldu.

Aga jah, traavisime seal ringi, kuni olime jälle tallis, kuni perenaine mu maailmalõpuni ära nunnutas, jättis mu talli juurde lahtiselt sööma ja läks eemale. Siis tuli talle telefonikõne, et üks hobune on lahtiselt. Tegelikult ta jättis mu meelega niimoodi, ära ma kuhugi ei lähe ju, ainult sõin seal :P
Ööseks läksin ikkagi koplisse, puhkasin ja magasin.

***

Päev 2. Perenaine tuli jälle ninnunännutama, puhastas mind, harjas mind, kammis mind, lõikas lakka ja sama natukene. No nüüd ma veel kenam tots, kui ennem.
Hops- olin sadulas. Läksime kolmekesi karjääri. See meil tallist suhteliselt kaugel, oma 5 km. Pikalt sammu, pikalt traavi, kuni olime karjääris. Mul silmad särasid peas, hops sulistasin seal vees, perenaine sai märjaks. No nii fun! Ma jumaldan vett. Siis väike metsaring, künkaid ja põlde, ning otsetee talli poole.
Jälle pool päeva ninnunännutamist.
Tegelikult perenaine on päris tore. Ega halba ta mulle ei tee, päris armas tegelikult, et keegi mind ilusaks ja nunnuks teeb. Ja oii need komplimendid! "Oii Tigris, sa oled nii armas, minu väike musikene, tupsununnukene, ninnunännukene, tibulinnukene". Super-luks. :P

Need kaks päeva olid päris mõnusad.
Kuni kuulsin koplist tümakat ja auto läks minema. Perenaine ja ta poiss... Ja ma ei tea millal nad tagasi tulevad. Nüüd tunnen ennast üksikuna.

Super.

Capyright- Krista




Täna oli Tigrise esimene võistlus :)
Olen väga rahul.
Alustan otsast peale.
Reedel läksin juba Kaarmasse, tegime trenni ja olin siis juba rahul, mitte mingeid tõrkeid, vastu hakkamist ega midagi. Ainuke asi mis on, et tempot ei taha üles võtta :P
Laupäeval istus ta ilusasti omaette ja täna (pühapäeval) oli meie suur päev- esimesed võistlused.
Panin ta tallis valmis, Tigris oli no niiiii rahulik, et kohe... Ma nüüd ei teagi... Liiga rahulik oli. :D
Esimene parkuur, mida võistlesime oli 60-70 cm. Läksime soojendust tegema, alguses oli küll natukene uudishimulik ja pea laiali otsas, nii palju sõpru ja peikasid oli, aga üsna pea taipas, et ta ei ole niisama seal platsil. Tegime paar hüpet ja siis kuulsime oma nime, jooksime starti. Tegime parkuuri puhtalt läbi, mitte ühtegi tõrget ka ei olnud, ainuke asi mille kallal tahan vinguda on t e m p o. Ja seda ma ei väsi kordamast :D. Teeks siis ilusasti pikalt ja puhtalt galoppi. Aga ei, tema võtab pöördeid traavis ja siis laseb ligadi-logadi edasi :P
Aga ei pane pahaks, saingi nüüd trenni materjali juurde.
Teine parkuur oli 70-80 (kui ma ei eksi). Kõik jutt täpselt sama, aga üks asi oli positiivsem- tegime sõidu 1 sekondi kiiremini, kui eelmise :'D

Tegelikult olen väga rahul. Ei aja ideaalsust taga

Lõpuks astus Tigris treikusse ja läks tagasi Vetikule, mina koju emale muljetama.
Aga nüüd ootan, et kuskile laeksid pildid ülesse ja siis panen piistu :P
Tsau nüüdseks.

2 päeva künkaid. :)

Nüüd need viimased 2 päeva, mis ma tallis olin, käisime maastikul.
1 päeval (tegelikult õhtul-öösel, mingi 22 paiku :P) läksime Catlyniga. Tema oli Ociga, mina oma kalli märakesega. Avastasime lähipiirkondades uusi radu, filmisime oma käike, plingisime pling.ee'sse pilte, kui me metsas kolasime jne jne. Vahepeal hakkas meil mingi jalgrattur noormees järel käima, tahtis hobusega sõita, ise kartis. Andsime noormehele ilusasti korvi ja läksime talli poole, sest kartsime, et laps võib iga kell üles ärgata ja Siiri lastega hakkama ei saa :P

2 päeval läksime kuhugi mägedesse 5kesi. Mina taaskord oma musimusimusi märaga. Üks pikk reis tuli ja see oli superlahe! Pole elusees vist nii vaimustuses olnud millestki! Minu lemmik asi, mille ma avastasin on see, et Tigris oli koguaeg viimane reas, sest eespool ajavad teda taha olevad hobused närvi, eriti kui nad kimavad tagant järgi ja jooksevad tagumikku sisse. Samas Tigris oli vist meie seas ainuke hobune, kes ei kartnud mitte midagi. Eespool olevad hobnused vahest jäid seisma mingite kändude peale jne :D
Aga sellegi poolest olime meie taga. Super on see, et Tigris ei kima teistele järgi taga olles, ta ei perutanud kordagi, ta läheb mäest alla nii ilusasti diagonaalis... SUPER. Veest käisime läbi, see oli niiiiiii mõnus :P
Ainuke asi, Tigris ei taha eriti kaua ühe koha peal seista, aga seda ei pane talle pahaks peaasi, et natukenegi seisaks.
Oh ma nüüd ei teagi, plädiseks sellest metsas käimisest nii palju ja nii kaua, nii hea oli lihtsalt :P

Aga nüüd ootan kodus trasporti, mis viiks mu Rakverre tagasi, sest Rakvere Linnapäevad on ju ja seal on meil plats kinni pandud, kuhu me hobustega lähme, cowboy stiilis oleme. Ma lähen poni Arahitiga, tal isegi western sadul olemas :P
Aga sellise ilmaga on küll veidi nutune, aga eks aeg näitab. :)

Ratsaspordiklubi Rakvere Haledad.

... vot just sellise nime panime me oma "tiimile", kui käisime nüüd see nädalavahetus Veskimetsas. Võistesime 2 päeva. 1. päeval olin mina Siirius C'ga ja Kristin Ocean Stariga ning teisel päeval oli Siirius veel Siiriga. Ahjaa, ja Nele Oceaniga.

1. päevaga olen mina suhteliselt rahul. Ainuke asi, et kuradima kahju, et Tigris ei saanud nendel võistlustel osaleda, aga see selleks. :)
Kõik oli meil super, aga eelviimane latt läks kobamisi maha, esimeses faasis. Okei, elame üle.
Oceaniga ei läinud kahjuks nii hästi, suure nördimuse osaliseks jäime me kõik.

2. päev... Oehh... "#%&¤"//&%((/&T (need sümboliseerivad minu hetkelisi emotsioone, mis ei ole ülse positiivsed...) Siirius tõrkus ühel kollil takistusel välja. No väga palju kadus mu tuju sel päeval. Siiri vapsee lendas ilusa lennuga sealt maha parkuuri ajal. Ocean samuti tõrkus... Kokkuvõtlikult teine päev läks metsa poole.
Norisin Siirit et tulemustes on kohata hobused- Siirius C, Siirius C, Ocean Star, Ocean Star, omanik Siiri, Siiri, Siiri, Siiri. Ta lubas mulle peksa anda, kui ma veel nii ütlen : D

Siis läksime koju, no selline rampväsimus oli kallal, selline kuumus ahistas, et oioioi.

Siis tegin Tigrisega trenni. Kuidagi.. paha oli. Ta läheb nii kohutavalt keema, et minul jõud üle ei käinud. Nagu topelt tujulangus tekkis. Veab jõuga takistusele, sellise hooga läheb, et ta ei jõua piisavalt kõrgele lennata, enne kui takistuseni jõuab. Seal tekkisid mul natukene nigela võitu emotsioonid. Siis läksin rahustasin teda metsas jalutades,kuigi seal ta kees ka õrnalt. Muidu oli kõik okei, aga künkast ülespoole liikudes tuli energia sisse. Siis rahunesime mõlemad maha, jalutasin temaga käekõrval ringi, jooksime edasi tagasi, hakkasin teda puhastama ja hellitama. Lõpuemotsioon oli ikkagi positiivne ja nii kurb oli koju minna.

Homme lähen tagasi Rakverre, siis lähme maastikule, teeme pikema sõidu seal tallirahvaga.

Nüüd mõnda aega teen kuivtrenni. Tegelen a i n u l t painetega ja üleminekutega. Nagu ma siin varem mingis postituses mainisin, et tuleb hüpete puhkus.. See oli suhteliselt lühike nähtus. Nüüd teen kuni selle nädalavahetuseni puhkuse.
Kui nüüd plaanid alt ei pea, siis lähme Sassi talu võistlustele Tigrisega. 50 ja 70 cm proovime. Esimene võistlus ja see on minumeeles super. Sobib lihtsalt esimeseks võistluseks. Ja kui me nüüd sinna lähme, siis neljapäeval proovin pisikesi takistusi hüpata ja see on kõik! :P
Okei, liiga palju tühja loba, vaadake pilte parem.





Mina ja Siirius C, oma X hüppeid tegemas.

Tigris Line :)