Ümberpöörd, üks-kaks.

Alates tänasest muutub blogi stiil. Nüüd käib kõik läbi Tigrise silmade, et õhutada inimesi vaatama elu läbi hobuse silmade. Loodame, et nii on parem :)




Superigav nädal on olnud. Vahepeal olen ma käinud trennides, tean et perenaisele see ei meeldi, kui mind pannakse plikadega sõitma kui perenaist kohal pole, aga ikkagi... See on mu töö.
Peale võistlusi viidi mu peika Ocean Star kaugemale rohumaale koos Siiriusega. Mida ma nüüd ilma peikata teen?! No oleme ausad, eks sellel Figarol ka midagi viga polnud, kes Kaarmas oli. Võibolla, et need olid päris head kolm päeva seal tallis... Koos Figaroga.. Oehh, ma tunnen temast natukene puudust lausa. Aga Ocist tunnen rohkem ja Siirusestki. Aga varsti tulevad tagasi, ma tean :P

Oh, selle eest, et mu peika ära viidi, tuli mingi mära asemele. Alguses vaatasin, et vanaema, aga lähemalt tutvudes sain teada, et ta sama vana umbes, kui mina. No olgem ausad, ma olen päris kena tots tema kõrval.
Tegelikult see tots (loomulikult mitte nii kena, kui mina) on päris tore. Saame hästi läbi. Mina teda ei aja ära ja jagan temaga kaera.
Kui ta siia tuli, siis otsis omale täkku. Võttis poni kohe käsile, lootes et saavutab midagi. Aga siis selgitasin sõbrannale kohe ära, et sellest "mehest" pole kasu, proovisin ise ka alguses. Tal isa-au kadunud, mis sest et ta ise seda eriti ei mõista. Mära kuulas mind, nüüd sööme rahulikult koos rohtu. Ta isegi rääkis, et ta pole sellisel karjamaal olnud, kodutallis ta peaaegu koguaeg tallis... Ei tegelikult... Ta päris tore ja lahe. Nime pole ainult küsinud :P

Eile päev möödus nii tavaliselt ja igapäevaselt. Päike küpsetas, rohi krõmpsus hamba all, kuni kuulsin tümakat talli poole tulemas. Ja mida ma nägin?! Loomulikult oli see perenaine oma peikaga. Läksin kohe neid terema, aga midagi head ma ei saanud. Ainult musisid ja kallisid, "oiii tere musiii, jeejee"... Kurat, kus porgandid on?! Ma tahan porgandeid!!! Hakkasin ära minema, ma ei viitsinud seda ninnunännutamist kuulata, kuni mul päitsetest kinni võeti ja talli visati. No eks see tähendas veel ninnunännutamist. Samas, kui aus olla, siis see polegi nii hull :P

Perenaine pani mu sadulasse, koerad kinni, aga Kuti jättis lahti (talli üks koertest) ja läksime kuhugi mööda kruusa teed, Kuti meiega kaasas jooksmas. Päris mõnus oli. Perenaine oli kuidagi nii vabalt seal seljas, üldse ei sundinud mind. Suus tundsin ainult seda vastikut rauakolakat, mitte mingit kontakti ei olnud. Tundsin ainult neid kilosid, mis mul seljas lotendasid ja kuulasin tema mp3e. Päris vinksvonks oli.

Jalutasime seal tee peal, ma polnud seal varem käinud. Passisin päris kaugelt juba kivihunnikut. No ma sain sellest hilja aru, et see alles kivihunnik. No kaugelt tundus see mingi koletis, ausalt! Ma muidu ei karda midagi, ausalt, aga see tundus õudne.
Igastahes jõudsime sealt kivikolaka juurest mööda ja perenaine suunas mu suuresuuresuure põllu peale ja seal ma traavisin, pikalt ja kaugele. Päris mõnus oli.

Oh nalja tahate kuulda? Päris kino oli! Keegi totakas oli kummiku unustanud selle põllu peale. No täita lõpp. Ma vaatasin seda kummikut ja ei suutnud uskuda, et kes see jätab oma k u m m i k u põllule! Eks ma seal seda passisin ja irvitasin omaette. Jäin seisma ja nuusutasin seda lausa. Eks lõhna järgi oli tunda jah... Ega mina ka sellist kummikut ei kannaks. Välimuselt ka oli kole. AGa ikkagi, täitsa kino, kummik keset põldu.

Aga jah, traavisime seal ringi, kuni olime jälle tallis, kuni perenaine mu maailmalõpuni ära nunnutas, jättis mu talli juurde lahtiselt sööma ja läks eemale. Siis tuli talle telefonikõne, et üks hobune on lahtiselt. Tegelikult ta jättis mu meelega niimoodi, ära ma kuhugi ei lähe ju, ainult sõin seal :P
Ööseks läksin ikkagi koplisse, puhkasin ja magasin.

***

Päev 2. Perenaine tuli jälle ninnunännutama, puhastas mind, harjas mind, kammis mind, lõikas lakka ja sama natukene. No nüüd ma veel kenam tots, kui ennem.
Hops- olin sadulas. Läksime kolmekesi karjääri. See meil tallist suhteliselt kaugel, oma 5 km. Pikalt sammu, pikalt traavi, kuni olime karjääris. Mul silmad särasid peas, hops sulistasin seal vees, perenaine sai märjaks. No nii fun! Ma jumaldan vett. Siis väike metsaring, künkaid ja põlde, ning otsetee talli poole.
Jälle pool päeva ninnunännutamist.
Tegelikult perenaine on päris tore. Ega halba ta mulle ei tee, päris armas tegelikult, et keegi mind ilusaks ja nunnuks teeb. Ja oii need komplimendid! "Oii Tigris, sa oled nii armas, minu väike musikene, tupsununnukene, ninnunännukene, tibulinnukene". Super-luks. :P

Need kaks päeva olid päris mõnusad.
Kuni kuulsin koplist tümakat ja auto läks minema. Perenaine ja ta poiss... Ja ma ei tea millal nad tagasi tulevad. Nüüd tunnen ennast üksikuna.