:)

Koos päikesetõusuga (mis toimus kell 14.00) kobisin hobuste juurde. Alguses nunnutasin hobuseid koplis.
Kõik niii perfecto. Tigris luusib mul ninapidi taskus, käib sabas nagu kutsikas. Kõik nii hea. Hea tuju kauba peale.

Kohe kui suund muutus töö poole, otsustas Tigris ringi joosta ja mitte kätte anda. Muidugi kaasas sellesse Mimmu ja nii nad siis jooksid ringi ja ei andnud kätte.
Pikapeale avastasin sõbra kaeraämbri ja Tigris oli mul naksti päitseidpidi näpuvahel.

Läksime jooksuaeda. Puhastasin, patsutasin, tekitasin sõbralikku meeleolu. Nüüd panin natukene rohkem nänni ja kola hobuse külge. Sedelgas, pehmendus ja täiskomplektis valjad. Panin ratsmed sedelga külge. Mitte mingil eesmärgil, et kontakti tekitada, vaid sellepärast, et ratsmed jalgu ei jääks.

Jooksutasin Tigrist. Suurepäraselt kuuletus häälele. Samm- traav... Kõik taaskord perfecto!
Tigris oli juba piisavalt lutti saanud, kui jalutasin temaga veel käekõrval ja hoidsin endiselt seda meeleolu.

Siis hakkasin seljas turnima. Sedelga võtsin ära ennem. Hüppasin kõhuli peale, patsutasin ja kiitsin ja libistasin ennast maha. Kordasin seda nii mõnigi kord. Lühidalt öeldes alustasin justkui otsast peale ratsastamist.

Treening lõppes meil nii, et ma olin kaksiraksi seljas ja palusin talt paari sammu. Ja oligi kõik. Sain oma kaks sammukest kätte, mitte ühtegi küünalt ega tagant viskamist.

Homme veel jne :)

:(

Nutumaik tuleb kurku. Tigris muutis mu tuju üle hetke. Preagu olen jubedas masenduses ja kurdan nüüd kõikidele oma muret.
Hobused olid mul selles uues ringaias ja läksin siis nendega tegelema. Pool tundi oli veel aega enne, kui päris pimedaks läheb. Alguses jalutasin Mimmuga käe kõrval ja tegin seal üleminekuid ja survetrenne. Taandab jõlehästi. Piisab ühest puudutusest. Mimmu kohta mitte ühtegi halba sõna.
Siis oli Tigrise kord.

Panin pätsete külge jalutusnööri ja tegin sama asja, mis Mimmugagi. Peale seda kinnitasin jalutusnööri teise otsa teisele poole päitseid ja hüppasin selga. Ja sealt see kõik algaski... Sain sellist rodeot et oioioi. Hakkasin väga kartma ja ma muud ei jõudnudki teha, kui kaelast kinni hoida ja suruda oma jalad kokku. Ainuke mõte mis mul peas oli, et "armastan teid kõiki, tsau <3".
Tigirs lõpetas ja ma mõtlesin,et olen tark ja tubli ja ei anna alla. Puudutasin õrnalt säärtega külge ja... arvake ise, mis edasi sai. Maha kukutada ma ennast ei julenud. Kõrge maandumine oli ja peale selle oleks Tigris mulle oma kilodega peale ka hüpanud. Kiirabi tulukesed juba virvendasid silme ees. Hüppasin alandlikult maha ja tegin halba- karistasin Tigrist üsna korralikult. Mitte sadistlikult, aga siiski. Ebamugavalt.
Hull segadus oli. Aju tühi, jalad värisesid all. Proovisin uuesti käe kõrval joosta ja jalutada. Paitasin ja tegin kõik võimaliku, et Tigris langetaks oma pea alla. Eesmärk saavutatud ja hüppasin korraks uuesti selga. Patsutasin ja kiitsin ja ronisin maha. Jalad värisesid nii hullult, et maandusin pepuli, jalad ei kandnud :).
Hüppasin uuesti selga ja siis maha.. Tigris oli väga krampis.
Noh, kolm on ju kohtuseadus, eks? Hüppasin selga, patsutasin ja mõtlesin, et teen ühe pisikese surve ja palun hobuselt ainult ühe õnnetut sammukest. Oleks pidanud piirduma ainult selga minemisega... Sain ühe küünla ja oligi lõpp. Endal juba nutumaik suus ja pea sassis. Jalutasin temaga uuesti, hüppasin selga, siis maha, jalutasin ringaiast välja, jalutasin temaga veel majani ja lasin vabadusse. Kuid siiski,siiski... Jalutasin käekõrval, samas, kui tavaliselt käib see seljas.

Tuju nii kurb.

Milles asi on?! Miks?!
Praegu otsin paaniliselt sadulat. Me vajame sadulat. Ma tahan küll ilma, aga sadulaga on hea alustada otsast peale. Ma tunnen ise ennast kindlamini.

Homme proovin otsast peale... Ma ei tea mida proovida... Ma nii kardan. Appi!

Ei taju kala.

Ma ei saa aru?! Ma olin ainult 3 päeva ära aja Tigris on VÄLIMUSELT totaalselt muutunud. Tegemist on nüüd ühe suure massiivse traktoriga.
Sellist nalja pole ma veel näinud. Ümmargune kõht, kael on nagu ardennil, laudjas ümmargune ja pehme nagu ardennil, lihased nagu ardennil, aga jalad on ikka sama peened. Okei, tegelikult ma liialdan muidugi, aga ikkagi. Muutus on suursuur.

Nüüd kui ma oma erialaga lõpetan koolis, lähen koju ja proovin pildile ka tabada. Siis saab lisada enna ja pärast pildi.

Äkki keegi oskab aimata milles asi võib olla?
Hobused on terved need päevad olnud koplis... 8-)

Üks kahtlus on, aga sellest ma avalikult ei kipu rääkima.

Kirjutan ikkagi teisiti.

Muudan taaskord stiili, sest mul on nüüd natukene keeruline kirjutada "hobusekeeles". Eks ma üritan aegajalt ühitada neid asju.:)

Aga igastahes me käime ülepäeva küla vahel ringi luusimas.
Tekkis vahepeal üsna suur probleem, mis pani mind tõsiselt muretsema. Nimelt Tigris otsutas teha lihtsalt täiesti ootamatult küünlakese ja peale selle liikud edasi, nagu midagi poleks olnudki.

Kõige huvitavam on see, et see kõik käis nii vaikselt ja ootamatult. Nii äkitselt kui tegi, nii äkitselt ka lõpetas.

Ma proovisin seda esialgu ignoreerida. (võibolla see andis ka meile tulemust..)

Kuna sadulat meil ei ole, siis kõik käib ilma. Hea ja mugav harjutada sääre tööd. See kõik võtab aega ja on üsna raske, aga asi hakkab juba looma. Igasugused manöövrid ei ole probleem, aga hetkel harjutan istakuga peatumist. Poolpeatused on hetkel põhiline.

Nüüd viimased 2-3 korda olen sõitnud päitsetega. Seda just sellel põhjusel, et mõnikord ma kaotan tasakaalu ja paratatult teen haiget. Meil käivad ju ägedad rullnokad ringi kimamas ja kõige lahedamad on ikka koerad! Ikka juhtub, et Tigris ehmub ja mina hakkan otsima tasakaalu ratsmetest. Paha Kadri, paha!!

Nüüd oleme päitsetega ja suured muudatused on toimunud. Esiteks on see küünaldamine kadunud nagu niuhti ja hobuse liikumine... vao! Ennem oli Tigrise traav mingi ligadi-logadi ja üli ebamugav, aga preagu on kõik nii ühtlane ja sammud nii valitud.

Traavi me tegelikult nii või naa eriti ei harrasta. Põhiliselt jalutame tunnikene ringi ja ongi kogu moos.
Aga mida vähem, seda suurem nauding

Aga asi on täitsa tore!