Iksmas!

Hobustel punnud heast ja paremast täis ja mina olen hoopis invaliid toidust. Me kutsume seda JöULUDEKS!
Ilusaid pùhi!

ma pikalt ei jaura, aga...

... mul jäi üks postitus põhimõtteliselt poolikuks ja oleks aeg lisada mõtteid.
Eelmine aasta sai mul veedetud Pallases ja.. mm. No nii mõnus rahvas on seal. (Vähemalt sel ajal oli. mõni on juurde tulnud, mõni ära läinud, ei tea.) Sel ajal mõtlesin ma, et minu unistuste tall on samasugune. Niivõrd suur ja kirju kari, säärane rahvas, pisikene maneezikene jne jne. Eriti paelus mind see valge puuaed, mis tuli teeäärest hoovini, just nagu filmis. Pallases oli koguaeg tegevust. Oeeh ja see Muki (Oli vist O.o). Iga kord, kui auto tuli, hoidsin ma kahe käega silmadest ja kõrvadest kinni. Ma kartsin, et ta jääb auto alla.

Pilt fotoalbumist kasutajalt razziar.

Maie ja Berta. Mõnikord tekkis mul tunne, et ainult minule läksid nad korda. Nad võisid küll vanad ja kasutud olla, aga siiski see ei kaota nende väärtust. Need kaks vanurit jäävad mulle igavesti meelde. Ilusaid rohumaid teile sinna taevastele karjamaadele!

Kellegil nendest pilti pole?

Rõõmsamate teemade juurde tagasi. Oooo need jumalikud metsarajad. Grrr. Lihtsalt imeline!

Pallases sain ma palju juurde nii hobuste alalt, kui ka kasvasin ise suuremaks, täiskasvanulikumaks ja vastutustundelikumaks. Aitäh kõige eest!

See aasta olin ma Mullikmäel. Kui Pallase oli mu unistuste suurtall, siis Mullimäe on ideaalne näide unistuste väiketallist. Ideaalne tall, ilus maja, pisikene kirju kari, koerad, lapsed. Ausalt sain ma seal küll kõvasti vatti. Närvid olid üles krutitud ja koduigatsus tappis, aga siiski no... musi. See kõik tegi mu aina tugevamaks. Erinevalt Pallasest oli väike erand- Mullimäel oli mu oma hobune! See andis nii palju juurde. Tema ongi minu inspiratisoon!

Aga Mullimäel ei saanud tegevus kunagi otsa. Enamjaolt ma koristasin, koristasin ja koristasin, aga ikka ei olnud midagi korras. Päevaplaan oli mul non-stop. Seal ma sain ka aru, et kui väga ma kardan maailmas üksindust. Ma olin alatasa üksinda, tekkisid unetud ööd, söömata olekud ja ma hakkaisn kohvi jooma. Muidugi jäi mul sinna ka kogu minu raha :D

Aga läbi kõige selle oli mul nii hea seal. Vägagi hea ja kodune. Sain palju kogemusi juurde ja meeletult palju tuttavaid. Kui Pallase tegi mu suureks, siis Mullikmäe tegi mu tugevaks!

Eks näis mis järgmine aasta saab ja ma loodan, et sain ka ise kuidegi kellegile kasulik olla :)

See suur et...

... kas siin kandis ei leidu inimest, kes tahaks minu juures sõitmas hakata käima? :)

Vot sellised mõtted mul peas. Lihtsalt üksinda enam ei jaksa. Oeeh-

Paksud karvased kollid.

Mmm, no nad on nii paksud ja nad on nii karvased ja nad on nii mudased. Eile veetsin lihtsalt koplis harjadega ja kraapisin mulda maha. Hullud tolmurullid jäid minust sinna järele. :)
Sabad on takjaid täis ja no minul ei õnnestu nendest lahti saada. Mingit salanippi pole kellegil?

Hobused on võrratud.

Täna oli mul unetu öö ja mõtlesin, et huvitav mis saarlastest on saanud... Nagu ausalt. Aasta aega tagasi nägin neid viimati.
Pipi ma tean, et käis näitusel ja üsna halvad tulemused peaks mainima. Nii madala käitumishindega pole ka kaua aega hobust olnud. heehee :)
Aga mis on saanud May-Hay'st? Huvitav kui suureks poisiks ta juba kasvanud on? Kas ta on veel täkk? Üleüldse kõike... Oeeh.. Ma nii igatsen neid!

Oii johhaidii

Mul siin on olnud palju aega möelda ja paratamatult liiguvad mötted minevikule. Köik mälestused, olgu nad head vöi halvad.
Niisiis alustasin möttega, kui väga ma igatsen Pallase aegu. Suvi pallases oli nii mälestusterohke.
Mul vöttis nii palju aega, et meelde jätta k6ikide hobuste nimed, vajadused, kombed jne. Ma lihtsalt kiindusin Pallase perekonda.

Kohe peale seda kargas pähe Rakvere aka. Vetiku ehk Mullikmäe. Seda nimetan koduks. Kahju, et need ajad möödas on. Mullikmäel oli vist köige kodusem, sest seal oli hea ja halb alatikäsikäes (nali naljaks, kodus ongi nii.)
Ma igatsen seda väikest karja, ma igatsen neid vastikuid koeri, kelle järelt koristamisele löppu ei tulnud, ma igatsen seda koristamist ja orjamist. Ma igatsen unetuid ùksinda veedetud öid, rödult koplisse vaadet... Absoluutselt köike.
nùùd ma hakkasin mötlema, mis on saanud Kutist? Leenu, Ants, äkki teie teate? Kuti (Kudi) on maailma toredaim kutsu! :)

aga praeguseks pean l6petama, hiljem jätkan oma igatsuse moötetega. :)