Kes oleks uskunud, et ma siia blogisse veel midagi kirjutan?!
Aga näedsa. Igastahes. Käisin nüüd Tigrisel külas. Olin kaks päeva.
Alguses oli natukene hirmutav. Tigris on maiuste poolt ära hellitatud, sest ega ta kätte end ei anna ilusa näoga, kui taskus midagi ei ole. Kohe täiesti tige on. Kõrvad lidus ja keerab perse koguaeg.
Seda nähes läks meel alguses täiesti kurvaks, sest selline Tigris on minujaoks täiesti võõras.
Samal ajal, kui võtad leivatüki kätte, siis tuleb juurde nagu kutsikas ja pistab kohe pea sülle..
Niisiis hommikul võtsimegi Margitiga plaani, et teeme nalja ära ja lähme ratsutama! Esimene katsehobune oli meil Leitnant, kes on niiiiiiiiiiiii tore ja aus hobune.
Ma pole ju oiii kui kaua hobuse selga saanud, sest pole enam seda tunnet ega soovi. Niisiis ronisin Leidule selga, tegin kolm suurt ringi ja kui aus olla, siis mitte mingit tunnet ei tulnud ka. Ainuke tunne mis oli- jalad hakkasid kohe valutama.
Eriti uhke olen ma selle üle, et Margit, kes pole 20 aastat hobuse selga saanud- KÄIS ÄRA! Tegime isegi ühe suure ringi. Vot see oli päeva sündmus :)
Aga jah, Leiduga ratsutamine ei tekitanud minus mingeid emotsioone.
No tere tore, ma läksin ju ikkagi sinna Tigrise pärast! Nii, läksin siis tema juurde talli, et saada sinasõbraks jälle. Muidugi oli ta alguses väga tige. Keerasin talle selja ja seisin tema läheduses ikka päris kaua, enne kui ta mulle lähedale tuli. Siis pidin juba ootama, kuni ta oma pea vastu mind paneb. Pika ootamise ja korduvate katsete peale, sain ma talle panna oheliku külge ilma igasuguste tigetsemiseta. :)
Nii, plaan oli siis minna jalutama kuskile külavahele. Aga ei, Tigris keksis ikka kõvasti ringi ja paigal üldse ei püsinud. Margit rääkis, et täpselt selline rahutu hing ta ongi neil.
Tegin kordet talle. Tuletasin meelde kaks sõna: "Samm" ja "Traav". Sammuga oli probleeme, aga tulemuse sai pika peale jälle saavutatud.
Siis võtsin käekõrvale ja jalutasin temaga, jäin seisma, jalutasin, seisin jne, kuni ta seisiski täiesti paigal. Samal ajal kui tema seisis, siis ma hakkasin hüppama üles-alla ta kõrval ja Tigris ei liikunud mitte kuskile.
Vehkisin kätega ta ees ning Tiku lihtsalt seisis. Vehkisin kordega üle selja tal ja no taaskord- mitte sammugi.
Margit lihtsalt seisis suu lahti ja imestas, ütles et ta pole elusees näinud, et Tigris seisaks paigal, kui A (tüdruk, kes temaga tegeleb) temaga askeldab.
Mul muidugi hea meel, et Tigris ei ole midagi unustanud ja õpib täpselt sama kiiresti, aga siiski natukene pani kurvastama, et A temaga ainult ratsutab, mitte ei tegele niisama.
Siis hakkasin ma vaikselt Tigrist seisma jätma lumahange ääres. Ise ronisin hangele ja sealt ma siis selga ühel hetkel ronisin! :)
Paarist sammust piisas täielikult ja mu tunne tuli tagasi. Jah, mu HOBUTUNNE ON TAGASI!
Te ei kujuta ette ka, kui õnnelik ma olen! See Tiku kõnnak, tema imelik traav... pisarapoisid kippusid kohe ründama. hihihi. :)
Kokkuvõttes, ma sain hea tulemusega hakkama, Margit on minu üle väga uhke. Ma armastan seda kohta, ma armastan seda perekonda, ma armastan Tigrist!
Ma lähen veel ja veel ja veel!
Ja võibolla, et isegi siin blogis võib taas elu hakata toimuma.
