:(

Nutumaik tuleb kurku. Tigris muutis mu tuju üle hetke. Preagu olen jubedas masenduses ja kurdan nüüd kõikidele oma muret.
Hobused olid mul selles uues ringaias ja läksin siis nendega tegelema. Pool tundi oli veel aega enne, kui päris pimedaks läheb. Alguses jalutasin Mimmuga käe kõrval ja tegin seal üleminekuid ja survetrenne. Taandab jõlehästi. Piisab ühest puudutusest. Mimmu kohta mitte ühtegi halba sõna.
Siis oli Tigrise kord.

Panin pätsete külge jalutusnööri ja tegin sama asja, mis Mimmugagi. Peale seda kinnitasin jalutusnööri teise otsa teisele poole päitseid ja hüppasin selga. Ja sealt see kõik algaski... Sain sellist rodeot et oioioi. Hakkasin väga kartma ja ma muud ei jõudnudki teha, kui kaelast kinni hoida ja suruda oma jalad kokku. Ainuke mõte mis mul peas oli, et "armastan teid kõiki, tsau <3".
Tigirs lõpetas ja ma mõtlesin,et olen tark ja tubli ja ei anna alla. Puudutasin õrnalt säärtega külge ja... arvake ise, mis edasi sai. Maha kukutada ma ennast ei julenud. Kõrge maandumine oli ja peale selle oleks Tigris mulle oma kilodega peale ka hüpanud. Kiirabi tulukesed juba virvendasid silme ees. Hüppasin alandlikult maha ja tegin halba- karistasin Tigrist üsna korralikult. Mitte sadistlikult, aga siiski. Ebamugavalt.
Hull segadus oli. Aju tühi, jalad värisesid all. Proovisin uuesti käe kõrval joosta ja jalutada. Paitasin ja tegin kõik võimaliku, et Tigris langetaks oma pea alla. Eesmärk saavutatud ja hüppasin korraks uuesti selga. Patsutasin ja kiitsin ja ronisin maha. Jalad värisesid nii hullult, et maandusin pepuli, jalad ei kandnud :).
Hüppasin uuesti selga ja siis maha.. Tigris oli väga krampis.
Noh, kolm on ju kohtuseadus, eks? Hüppasin selga, patsutasin ja mõtlesin, et teen ühe pisikese surve ja palun hobuselt ainult ühe õnnetut sammukest. Oleks pidanud piirduma ainult selga minemisega... Sain ühe küünla ja oligi lõpp. Endal juba nutumaik suus ja pea sassis. Jalutasin temaga uuesti, hüppasin selga, siis maha, jalutasin ringaiast välja, jalutasin temaga veel majani ja lasin vabadusse. Kuid siiski,siiski... Jalutasin käekõrval, samas, kui tavaliselt käib see seljas.

Tuju nii kurb.

Milles asi on?! Miks?!
Praegu otsin paaniliselt sadulat. Me vajame sadulat. Ma tahan küll ilma, aga sadulaga on hea alustada otsast peale. Ma tunnen ise ennast kindlamini.

Homme proovin otsast peale... Ma ei tea mida proovida... Ma nii kardan. Appi!