Mar 21, 2011



Kes oleks uskunud, et ma siia blogisse veel midagi kirjutan?!

Aga näedsa. Igastahes. Käisin nüüd Tigrisel külas. Olin kaks päeva.
Alguses oli natukene hirmutav. Tigris on maiuste poolt ära hellitatud, sest ega ta kätte end ei anna ilusa näoga, kui taskus midagi ei ole. Kohe täiesti tige on. Kõrvad lidus ja keerab perse koguaeg.
Seda nähes läks meel alguses täiesti kurvaks, sest selline Tigris on minujaoks täiesti võõras.
Samal ajal, kui võtad leivatüki kätte, siis tuleb juurde nagu kutsikas ja pistab kohe pea sülle..

Niisiis hommikul võtsimegi Margitiga plaani, et teeme nalja ära ja lähme ratsutama! Esimene katsehobune oli meil Leitnant, kes on niiiiiiiiiiiii tore ja aus hobune.
Ma pole ju oiii kui kaua hobuse selga saanud, sest pole enam seda tunnet ega soovi. Niisiis ronisin Leidule selga, tegin kolm suurt ringi ja kui aus olla, siis mitte mingit tunnet ei tulnud ka. Ainuke tunne mis oli- jalad hakkasid kohe valutama.

Eriti uhke olen ma selle üle, et Margit, kes pole 20 aastat hobuse selga saanud- KÄIS ÄRA! Tegime isegi ühe suure ringi. Vot see oli päeva sündmus :)

Aga jah, Leiduga ratsutamine ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

No tere tore, ma läksin ju ikkagi sinna Tigrise pärast! Nii, läksin siis tema juurde talli, et saada sinasõbraks jälle. Muidugi oli ta alguses väga tige. Keerasin talle selja ja seisin tema läheduses ikka päris kaua, enne kui ta mulle lähedale tuli. Siis pidin juba ootama, kuni ta oma pea vastu mind paneb. Pika ootamise ja korduvate katsete peale, sain ma talle panna oheliku külge ilma igasuguste tigetsemiseta. :)

Nii, plaan oli siis minna jalutama kuskile külavahele. Aga ei, Tigris keksis ikka kõvasti ringi ja paigal üldse ei püsinud. Margit rääkis, et täpselt selline rahutu hing ta ongi neil.

Tegin kordet talle. Tuletasin meelde kaks sõna: "Samm" ja "Traav". Sammuga oli probleeme, aga tulemuse sai pika peale jälle saavutatud.
Siis võtsin käekõrvale ja jalutasin temaga, jäin seisma, jalutasin, seisin jne, kuni ta seisiski täiesti paigal. Samal ajal kui tema seisis, siis ma hakkasin hüppama üles-alla ta kõrval ja Tigris ei liikunud mitte kuskile.
Vehkisin kätega ta ees ning Tiku lihtsalt seisis. Vehkisin kordega üle selja tal ja no taaskord- mitte sammugi.

Margit lihtsalt seisis suu lahti ja imestas, ütles et ta pole elusees näinud, et Tigris seisaks paigal, kui A (tüdruk, kes temaga tegeleb) temaga askeldab.

Mul muidugi hea meel, et Tigris ei ole midagi unustanud ja õpib täpselt sama kiiresti, aga siiski natukene pani kurvastama, et A temaga ainult ratsutab, mitte ei tegele niisama.

Siis hakkasin ma vaikselt Tigrist seisma jätma lumahange ääres. Ise ronisin hangele ja sealt ma siis selga ühel hetkel ronisin! :)

Paarist sammust piisas täielikult ja mu tunne tuli tagasi. Jah, mu HOBUTUNNE ON TAGASI!

Te ei kujuta ette ka, kui õnnelik ma olen! See Tiku kõnnak, tema imelik traav... pisarapoisid kippusid kohe ründama. hihihi. :)

Kokkuvõttes, ma sain hea tulemusega hakkama, Margit on minu üle väga uhke. Ma armastan seda kohta, ma armastan seda perekonda, ma armastan Tigrist!

Ma lähen veel ja veel ja veel!

Ja võibolla, et isegi siin blogis võib taas elu hakata toimuma.

Mar 10, 2011



kurbuse ja igatsuse uss on sees. ja ega ta kuskile ei kao ka.

Dec 18, 2010

Tuli isu üle pikapika aja siia paar lauset kirjutada.
Noo kuna mul preagu ongi parasjagu selline halamisetuju, siis...

Appi, ma ei teagi kust alustada.
Tigrise rahad on nüüd kõik mul käes ja mida see tähendab? See tähendab seda, et ongi aeg lepingutele viimased allkirjad alla kirjutada ja pass üle anda. Oh jumal, noo ma ei suuda.
Ma lähen talle varsti külla ja ma tean kui raske on sealt ära tulla.. Sisimas ma nagu ei tahagi sinna minna, kuigi nooo eii- ma pean teda nägema!

Hobustega üldse enam kokku puutuda ei taha, koolist viilin nii kuis vähegi suudan, sest ma ei taha üldse nende nunnukestega kokku puutuda.
Kui ma võidaks praegu lotoga, siis ma jookseskin kohe Tigrise juurde, viskaksin rahapataka omanikele kätte ja paneksin Tikuga jooksu! :)
Kui ta oleks mul Järvamaal, oleks lood hoopis teised. Mul on kelle nimel pingutada.
Noo muidugi ma võin ju auto maha müüa... 8-)

aitab küll, headaega

Oct 17, 2010

Nüüd on asi ametlik. Kindlasti vähesed teist teavad, aga tänaseks on mul alles jäänud ainult üks ponikene, Kalla. Aga üldiselt hobuseid mul enam ei ole. Kalla on ka vanaduspäevade rõõm ja ümmargune ökönoomne muruniiduk.

Mathilde läks 3 nädalat tagasi Tartumaale, Tigris läks eile samuti Tartumaale. Eilne Tigrise lahkumine lõi mu rajalt välja ja ma ei tea üldse, kas ma tahangi enam hobustega kokku puutuda, sest kõik kellel on mõnusad karvased kõrvad, pehme nina ja ilmekad silmad, meenutavad mulle Tigrist ja meie koos läbi elatud aegu. See kõik on nii raske. Mul on süümepiinad, et ma ei tegelenud enam kummagagi neist lõpus, minu suksud said nii kaua seista ja metsistuda. Aga ma tean, et neil mõlemal on head kodud ja kahtlemata ma hakkan neid külastama.
PERSSE kui väga ma neid igatsen!

ma juba hakkan kahetsema seda, et ma Säreverre läksin õppima. Miks ma ei oleks võinud Jõhvis kooli ära lõpetada ja Tigrisega tulevikku teha edasi? Miks ma ei oleks võinud teda rendile anda? Ka see oleks olnud lahendus. Kadri, miks sa nii tegid?!

Ma ei taha kooli ka minna enam, kogu lootus on kadunud. Tunne nagu mul ei oleks enam kedagi.
Võtan igalpoolt kuulutusi maha ja muudan fotoalbumis albumeid ja muudkui ulun nagu väike titt, ma ei tea mis minust enam saab.

Ma saadan teis kõige ilusamale teele! Ei unusta iial..

Sep 22, 2010

Tahtsin öelda, et Kadri lõpetab hobu-blogimise.

Niikuinii pole millestki enam kirjutada. byebye

Sep 2, 2010

Kolisin särkasse, ulme

Aug 6, 2010

Mustlased liiguvad ka meie kandis. Täna hommikul olid mul külalised ukse taga...
Et siis hoidke silmad-kõrvad-ninad lahti

Jul 6, 2010

Käisin nv Särkas. Viisin dokid kooli ja käisin HelinalHasoril külas ning külastasin Tigrise tulevast kodu.
No vinksvonks!

Üks hobune laulis serenaadi mulle.

Minu tibukene sai 3. juuni 30 aastaseks penskariks :)

Jun 25, 2010

Polegi kaua kirjutanud oma tegemistest. Suur uudis number 1 on see, et ühel hommikul enne tööle minemist ärkasin koera haukumise peale üles. Pikemat aega lõugas ta õues, ise veel torisesin, et loll koer, pangu suu kinni, aga ei vaadanud mida ta haugub. Ajasin ennast ülesse lõpuks, käisin pesemas, tegin süüa, sõin, joonistasin näo pähe ja hakkasin tööle minema kuni vaatasin aknast välja - oii, ennem nagu oli 2 hobust koplis, nüüd 4... Eks siis koer seda tahtiski mulle hommikul öelda, aga ma ei võtnud kuulda. Nimelt Dollu ja Kalla panid öösel plehku ja tulid meile. Ise olin tööle hiljaks jäänud, aga majadasin kähku hobused kokku ja planin liduma. Vähemalt naabrivalve töötab, terve küla teadis enne mind, et hobused jooksus. Külarahvas teavitas seda üksteisele edasi, nagu telefonimängus, aga minuni ei jõudnud midagi :D lahe.
Jah, nüüd on siis mõnda sega suksud minu juures ja hiljem viime Dollu tagasi Heidi juurde, aga mitte Kalla ei lähe kaasa, vaid Mimmu. Mimmu oskab Dollu paika panna ja ta vitsib Dolluga kaasa joosta. Siis saavad rahulikud Kalla ja Tigris vaikselt omaette olla. Votvot.

Teine uudis on see, et üks 7 aastane tüdruk käib Kallaga trenni tegemas. Natukene kurdan. Muidu täitsa asjalik plikatirts, julge, aga kardab õigeid asju. Paljudega on see, et nad ei tea mida kartma peab, aga see plika teab ilusasti mis on ohtik ja mis mitte.
Ta on 10 korda käinud kuskil Narvas ratsutamas käinud, aga isa tõi ta nüüd minu juurde, sest Narvas ei õpetatud midagi. Oehjah, näha on.
Hobust puhastada oskab, selles on tal päris osav käsi. Paljud lapsed kardavad tugevamini harjaga tõmmata, tema teeb seda korralikult. Kapjade puhastamisega samuti saab hakkama. Jalga ta küll ei jaksa veel hoida, aga mina hoian, tema puhastab.

Päitseid pole ta kordagi hobusele pähe pannud selle 10 korra jooksul, isegi mitte ise hobust talutanud. Õpetasin kuidas nööri hoida ja päitseid pähe panna. Kui me veel kahe jalaga maas olime, siis mulle väga meeldis see plikatirts (no ma ei mäleta ta nime :D), aga kui hobuse selga sai... Asdasdasd. Käte asendit mina õigeks ei saanud, proovisin ja pulgaga ning puulehega, need nipid alati on aidanud, aga kui ära võtsin, siis olid käed jälle taeva poole.
Selg kõver- lootusetu. Ma korrutasin koguaeg "Selg sirgeks!", selg läks sirgeks, käed läksid üles, "käed!", käed läksid alla, selg kõveraks. Selline nokk kinni, saba lahti probleem.
Päris palju asju oli ühest kõrvast sisse- teisest välja. Lõpuks hakkas poni ja talle pähe istuma, sellepärast ei ta ei andnud korrektselt käsklusi, ta lihtsalt ei kuulanud mind. Kui midagi ebaõnnestus, siis plika, vana kavalpea, hakkas Kallat kallistama "ta on niiiiiiii nunnu" :D vahetas teemat koguaeg :D

Küsisin, kas ta traavi on teinud, vastas jaatavalt. Mitu korda? Umbes 5 korda.
Nooo jah. Traavile ajamisega sai ilusasti hakkama, aga kergendanud polnud ta kunagi ja seal seljas potsumise ajal nägin ma käsi igas ilmakaares, selg käis nagu vibu ja jalad... Oioii :D
Üritasin kergendamise takti õpetada ja selgeks teha, aga kui 5 minuti jooksul ei saa isegi korraks pihta, siis üsna nutine lugu.
Plika on alles 7 aastane, aga peab üritama. Lapsel on siiras soov hobustega tegeleda. Tema puhul peab olema karmim ja kurjem, et ta kuulaks, aga see eest kiitma iga saavutuse eest, kiitus annab palju indu juurde :)
Jutupaunik on ka mis hirmus. Rääkis mulle koguaeg oma kassist, kellega ta mängib koguaeg.
Küsisin "vana su kiisu on?"
-"40"
"kassiaastates?"
"eiei, inimese ikka. Ta juba suur kiisu. Sama vana kui issi"

Lapsesuu ei valeta :)
Aga mulle meeldib see, et keegi hakkaja tüdruk käib kaks korda nädalas ratsutamas (saab vahepeal ta töösse rakendada, muhahahahaa :D) ja Kalla saab ka kergelt liigutada ennast.
Jess!

Nüüd rebis pikaks huinamuinaks ära, aga mis siin ikka, mul oli igav ja kirjutada ju võis :D
Üks uudis veel, kolime Tigrisega arvatavasti Särevere talli, vähemalt esialgu, sest no ei leia odavamat kohta. Keegi ei reklaami kah ennast.

Päikest!

Oh, ja head heinahooaega. :)