teguderohke

Proovin kuidagi lühidalt selle kupatuse siin kokku võtta, ilma laialt seletamata :P

Kui perenaine talli tuli, siis läksime kohe maastikule neljakesi. Sel päeval mul ei olnud üldse energiat. Lonkisin tagapool samal ajal, kui Ocean Star meile külge rammis ja mind vihale ajas. Peale seda kui me jõudsime karjääri, tuli selline energia sisse. HALLELUUUUJAAA VESIIII. Oii kuidas ma jumaldan vett! Hops läksin vette sisse ja hakkasin kõiki märjaks pritsima. Muhahahaha. Päris kaua vedelesime seal vees kuni hakkasime tagasi liikuma, aga mina ei tahtnud üldse sealt ära tulla. Pikk ma karjäärini käidud ja kohe välja sealt. Nuuksnuuks. Lõpuks perenaine ikka andis märku, et teistele peab ka järgi minema ja ma hakkasin oma aure juba välja ajama. Ennem olin tagaotsas, nüüd pani känguruu hüpetega ettepoole. Isegi hüppasin ühest pisikesest veekraavist üle, kust tegelikult sai ilusasti mööda minna... Tegin Kadrile üllatuse :)

Järgmine päev sain soojenduseks kõvasti ratsastust ja siis tegime väikese võistluse omavahel seal. No olgem ausad- me oleme tegijad!

Ülejärgmine päev oli selline lebotamise päev. Alguses pani mind Kadri kordele ja tuletas meelde häälkäsklusi. Samm, traav, seis, edasiedasiedasi... Need mul selged nagu seebivesi ja siis perenaine hüppas mulle selga. Endal lühikesed püksid jalas ja sadulat polnud. Proovisime seal sõnadega ja kehaga ringi patrullida. Minu soe selg ja perenaise soe tagumik kuumesid seal ja ikka päris kuumaks läks. Mul tekkisid higist perenaise jala ja tagumiku jäljed ja temal lõi lihtsalt pepu kuumaks. Haahaaa :P
Lõpuks sain korraks sadula ka selga ja tegime mõned hüpped ja taaskord olgem ausad- me oleme tegijad! :P


Siis kadus Kadri ära üheks päevaks, kuni ta tuli tagasi. Sain kohe aru, et võistlused tulemas... Ja kui treiler maja ette veeres- asi selge nagu seebivesi.
Perenaine rääkis, et me lähme derby võistlustele Tallinna lähedale. Esiteks, kust ma peaksin teadma, mis asi on derby ja teiseks kus kurat on Tallinn?!
Kui jõudime kohale siis tajusin... Pikkpikk rada ja paljupalju takistusi. Ja mitte lihtsalt takistusi- kivid, heinapakid, puud, põõsad jne jne.
Sain pikalt soojendust, kus ma sain üsna vihaseks. See Ocean Star ajas ikka nii kopsu üle maksa. Ega ta ilma minuta ju ei saa. Oli mul nagu takjas perses kinni. Lõin teda, ikka oli mul sabas. Korraks sain ta maast maha raputada, kui ma pisikese küünla tegin. Perenaine oli kerges sokis, sest ta ei teadnud, et ma sellist tsirkust ka teha oskan, aga peale seda tõestasin talle, et ma olen tegelikult hea ja tubli.
Õnneks ma ei saanud riielda oma käitumise pärast. Aga Oci ronis mulle taaskord persse kinni. Ega see ei meeldinud mulle, aga perenaisele. Tegime väikest meeskonna tööd ja tegime traavi. Oci loomulikult järgi... Kuidas see Siiri seal seljas nii saamatu on?!
Siis läksime galoppi, vahepeal saime maha raputatud ja jalutasime oma rada pidi edasi. Peale seda, kui meid kutsuti soojendushüppeid tegema, algas kogu jama otsast peale, sest Oci oli juba seal. Nad tulid isegi hüpetele järgi?! How lame is that!

Siis läks Ocean Star starti.. HAHAHAHA. Ma nüüd ei teagi, kas süüdistada ennast või mida, et ta teisel takistusel juba välja tõrkus? Noh, eks ikka. Minusugusel ilusal märal on raske mehi eemale tõugata, eks.

Kui oli minu kord, siis lõpuks nägin neid imelikke takistusi. Tegelikult halb etteaste oli. Tempot oli raske valida, sest pinnas oli nii libe ja mudane. Raske oli ära ka tõugata, sellepärast meil latid ikka lendasid ka. Aga need igasugused plangud, kivid ja muud kollid ei heidutanud meid üldse. Üks roheline heki moodi asjandus oli mäe otsas. Vot see oli tiba hirmus. Ei mina tahtnud sealt üle hüppata, et allamäge libiseda, sellepärast ma sõna otseses mõttes surusin sealt rinnaga läbi :P Rada oli nii ilusasti läbitud kuni äkki... Minu elu suurim hirm. Kraav. Ma nägin seda mulda seal ja paanika tekkis. Ei mina sealt üle läinud. Küll publik kaasa elas ja ergutas mind ka, aga ei... liiga õudne minujaoks. Perenaisel lipasid igasugused sõnad üle huulte, eks ta ikka pettus minus.


Peale võistlust sõime kõhud täis ja sõitsime selle raja sealt veel igaltpoole läbi. Ega Kadri nalja tegema ei hakanud seal. Esimene asi ikka sinna kraavi juurde. Mingi 7ndal katsel alles sain üle ja edaspidi polnud enam midagi viga. Sain ühest hirmust üle. Ja edaspidised kollis takistused, mis meil hüppamata jäid, need hüppasime niisama läbi, ilma probleemideta.

Taaskord saime tünga tehtud. Sirje ei oleks uskunud, et ma traavel olen. :P Taaskord järgmine, kes trakeen ütles. Oii kui üllatunud ta oli, kui sai teada.

Siis oli kodu poole minek ja Kadri kadus ka ära. Ta ütles, et tal liiga kiire, kodused kohustused ootavad.