Dec 24, 2009

Iksmas!

Hobustel punnud heast ja paremast täis ja mina olen hoopis invaliid toidust. Me kutsume seda JöULUDEKS!
Ilusaid pùhi!

Dec 15, 2009

ma pikalt ei jaura, aga...

... mul jäi üks postitus põhimõtteliselt poolikuks ja oleks aeg lisada mõtteid.
Eelmine aasta sai mul veedetud Pallases ja.. mm. No nii mõnus rahvas on seal. (Vähemalt sel ajal oli. mõni on juurde tulnud, mõni ära läinud, ei tea.) Sel ajal mõtlesin ma, et minu unistuste tall on samasugune. Niivõrd suur ja kirju kari, säärane rahvas, pisikene maneezikene jne jne. Eriti paelus mind see valge puuaed, mis tuli teeäärest hoovini, just nagu filmis. Pallases oli koguaeg tegevust. Oeeh ja see Muki (Oli vist O.o). Iga kord, kui auto tuli, hoidsin ma kahe käega silmadest ja kõrvadest kinni. Ma kartsin, et ta jääb auto alla.


Pilt fotoalbumist kasutajalt razziar.

Maie ja Berta. Mõnikord tekkis mul tunne, et ainult minule läksid nad korda. Nad võisid küll vanad ja kasutud olla, aga siiski see ei kaota nende väärtust. Need kaks vanurit jäävad mulle igavesti meelde. Ilusaid rohumaid teile sinna taevastele karjamaadele!
Kellegil nendest pilti pole?

Rõõmsamate teemade juurde tagasi. Oooo need jumalikud metsarajad. Grrr. Lihtsalt imeline!
Pallases sain ma palju juurde nii hobuste alalt, kui ka kasvasin ise suuremaks, täiskasvanulikumaks ja vastutustundelikumaks. Aitäh kõige eest!

See aasta olin ma Mullikmäel. Kui Pallase oli mu unistuste suurtall, siis Mullimäe on ideaalne näide unistuste väiketallist. Ideaalne tall, ilus maja, pisikene kirju kari, koerad, lapsed. Ausalt sain ma seal küll kõvasti vatti. Närvid olid üles krutitud ja koduigatsus tappis, aga siiski no... musi. See kõik tegi mu aina tugevamaks. Erinevalt Pallasest oli väike erand- Mullimäel oli mu oma hobune! See andis nii palju juurde. Tema ongi minu inspiratisoon!
Aga Mullimäel ei saanud tegevus kunagi otsa. Enamjaolt ma koristasin, koristasin ja koristasin, aga ikka ei olnud midagi korras. Päevaplaan oli mul non-stop. Seal ma sain ka aru, et kui väga ma kardan maailmas üksindust. Ma olin alatasa üksinda, tekkisid unetud ööd, söömata olekud ja ma hakkaisn kohvi jooma. Muidugi jäi mul sinna ka kogu minu raha :D
Aga läbi kõige selle oli mul nii hea seal. Vägagi hea ja kodune. Sain palju kogemusi juurde ja meeletult palju tuttavaid. Kui Pallase tegi mu suureks, siis Mullikmäe tegi mu tugevaks!
Eks näis mis järgmine aasta saab ja ma loodan, et sain ka ise kuidegi kellegile kasulik olla :)

Dec 9, 2009

See suur et...

... kas siin kandis ei leidu inimest, kes tahaks minu juures sõitmas hakata käima? :)

Vot sellised mõtted mul peas. Lihtsalt üksinda enam ei jaksa. Oeeh-

Dec 6, 2009

Paksud karvased kollid.

Mmm, no nad on nii paksud ja nad on nii karvased ja nad on nii mudased. Eile veetsin lihtsalt koplis harjadega ja kraapisin mulda maha. Hullud tolmurullid jäid minust sinna järele. :)
Sabad on takjaid täis ja no minul ei õnnestu nendest lahti saada. Mingit salanippi pole kellegil?

Hobused on võrratud.

Täna oli mul unetu öö ja mõtlesin, et huvitav mis saarlastest on saanud... Nagu ausalt. Aasta aega tagasi nägin neid viimati.
Pipi ma tean, et käis näitusel ja üsna halvad tulemused peaks mainima. Nii madala käitumishindega pole ka kaua aega hobust olnud. heehee :)
Aga mis on saanud May-Hay'st? Huvitav kui suureks poisiks ta juba kasvanud on? Kas ta on veel täkk? Üleüldse kõike... Oeeh.. Ma nii igatsen neid!


Dec 4, 2009

Oii johhaidii

Mul siin on olnud palju aega möelda ja paratamatult liiguvad mötted minevikule. Köik mälestused, olgu nad head vöi halvad.
Niisiis alustasin möttega, kui väga ma igatsen Pallase aegu. Suvi pallases oli nii mälestusterohke.
Mul vöttis nii palju aega, et meelde jätta k6ikide hobuste nimed, vajadused, kombed jne. Ma lihtsalt kiindusin Pallase perekonda.

Kohe peale seda kargas pähe Rakvere aka. Vetiku ehk Mullikmäe. Seda nimetan koduks. Kahju, et need ajad möödas on. Mullikmäel oli vist köige kodusem, sest seal oli hea ja halb alatikäsikäes (nali naljaks, kodus ongi nii.)
Ma igatsen seda väikest karja, ma igatsen neid vastikuid koeri, kelle järelt koristamisele löppu ei tulnud, ma igatsen seda koristamist ja orjamist. Ma igatsen unetuid ùksinda veedetud öid, rödult koplisse vaadet... Absoluutselt köike.
nùùd ma hakkasin mötlema, mis on saanud Kutist? Leenu, Ants, äkki teie teate? Kuti (Kudi) on maailma toredaim kutsu! :)

aga praeguseks pean l6petama, hiljem jätkan oma igatsuse moötetega. :)

Nov 30, 2009

Mõtlesin, et oleks vist kõige õigem teha minu hobu-blogidest üks suur. Niisiis kogu kamm hakkabki siin Tigrise blogis olema.

Aga teen siis kohe üldistava otsa lahti.
Käisin paar päeva tagasi nüüd siis ratsutamas Tigrisega. Mitte ühtegi halba sõna. Absoluutselt! No lausa kiidusõnad tema käitumise kohta. Kuna vastikud lögased ilmad on, siis ei saa eriti kuskil olla. Niisiis tegin ühe pisema käigu. Kuigi tahaks pikalt kuhugi minna mingi päev, aga ma ei tea veel kuhu.
Igastahes kõige selle jeejee jutu peale mõned probleemid ka.
Tigrisega peab tööd tegema. Tagaots oleks justkui surnud. Esimene ja tagumine pool ei ole hobusel tasakaalus. Seda on näha ja seda on tunda. Tahaksingi nüüd väikest abi paluda. Küsimus: Kuidas panna hobuse terve keha omavahel tööle? Igasugused nõuanded, nipid ja õpetussõnad on teretulnud. 

Aga see ei ole veel kõik. Kui me Tigrisega jõudsime talli juurde, siis Mimmu hõikas meid seest. Aga kahtlustama pani see, et üks hirnatus tuli tagant poolt, teine eestpoolt ja kolmas hoopiski ukse tagant. Jah, nii see oli. Kui ma talliukse lahti tegin, siis esimene asi, mis silma mulle jäi, oli katkine boksiuks, siis suur haava moodi asjandus ja alles siis märkasin lahtist ja paanikas Mimmut.

Sellist jama pole varem olnud. Ma ei tea mis sellega tulevikus peale hakata. Ma ei julge enam ratsutama minna ja Mimmut üksinda jätta...
Aga jah. Ta hakkas üle boksiukse ronima, lõhkudes ukse ja iseenda. Rinna peal on umbes suure peopesa suurune marraskil plats, mida kaunistavad veel kriimud. Nüüd siis käin seda määrimas koguaeg. Eriti nõme on see, et seda kohta ei saa ju kinni ka siduda. Tahaks ikkagi kaitsta seda kohta välismaailma eest, aga ei saa!

Nüüd on natukene rikutud minu eesmärk- Mathilde ratsahobuseks! Tegelikult see on koguaeg rikutud. Ma ei saa ju üksinda. Ma lihtsalt ei jaksa. Ta ju meil selline memmekas, et üksinda ei saa ja teistega ka ei kannata olla. Ja kui nüüd päris aus olla, siis eks ma ise olen ka natukene argpüks.
Aga minu „Mathilde ratsahobuseks” peab saaama tõeks! Enne ma ei lõpeta, kui tegemist on täiesti õige ratsahobusega.
Käib töö ja vile koos!

Oii, tuleks juba lumi maha.

Nov 18, 2009

ma ratsutame

wiiwiwiwi. Supersuper. Pole sõnu ;*

Nov 2, 2009

Lammas :P

Nii. 1. kord, mis mul kirjutamata on see, kui me Kristeliga käisime kolamas. Kõik oli vinksvonks! :)
Muidugi pean ühe asja tunnistama, et ühe "korralikku" küünla osaliseks sain ja see lõppes pikali maas. Tigris ehmus ise sellest nii ära, et peale seda oli mul´nagu pisikene lambake.

2. kord. Võtsin eesmaärgiks, et täna peab hobust liigutama ja korralikult! Et aitab munemisest ja töö võib alata. Mul kõrini, et ta selline ülekäte hobune.
Muidugi ta ei ole loll. Kohe oli aru saada, mis plaanid mul on... Hommikul vara, mina koplisse... Ohelik käes. Tänu sellele taibukusele pidin ma neid üsna kaua meelitama.
Võtsin asja käsile vääääga põhjalikult. Puhastasin otsast lõpuni nii korralikult kui vähegi andis. Siis panin varustuse selga hoole ja armastusega. Rinnarihma panin, mida ma jumaldan. Mulle nii meeldivad need jubinad :D Pealegi see rinnarihm annab ägeda effekti, teeb Tigrise nii suureks ja ägedaks :P.

Niiniinii. Oli plaan teha üle pika aja platsitrenni, kuigi mul platsi pole. Ihihihii. Valisin ühe koha koplis välja ja... Õudusunenägu võis alata. No nii hull nüüd ei olnud, aga Tikul oli jõlekiire kuhugile ja eriti äksi täis. Jooksutasin seal korralikult, proovisin koguaeg kontakti vähendada ja tempot aeglustada, aga viimane ei tulnud no üldse välja. Niisiis hobune saigi korralikult vatti. Mul oli endal nii ebamugav ja tundsin et tekitan hobusele ja vastikuse tunnet. Hops suund jälle maastiku poole, kui olin juba umbes veerand tundi "platsil" ringi jooksnud.

Alguses ei olnud taaskord mingeid tempo vähendamise märke ja kui tõesti tempo vähenes ja hobune tegi kõike väga rahulikult, siis oli ainult aja küsimus, millal jälle top gear sisse läks ja liduma pani.

Pikka kannatlikuse järel saavutasin oma eesmärgi- lõdvestus. Hobune oli nii vaba ja impuls oli kiiduväärt. Kui koju jõudsin tegin veel kaks ringikest nö. platsi peal ja jäin lõpuga väga rahule.

Tigrisel on iseloomu ja see mulle meeldib. Hobusel peab olema midagi häirivat ja vastikut, Tigrisel on selleks tema jonnakas iseloom ja tujude muutlikus. Aga minujaoks on ta nii nämmanämma.

Oct 28, 2009

up up up.

Meil on nüüd sadul, hõissa kauboi! Natukene sisse sõitmist vajab, pepu vajab mul ka sellega harjumist, aga kõigega rahul! (eriti hinnaga ;P)
Kadi käis külas (jumala igas postituses mainin ma Kadi! :D) ja me käisime ratsutamas (ja mainin ka, et sellest saab veel lugeda Mimmu blogist blabla) ja nüüd lühidalt Tigrise käitumisest.
Alguses hirmutas mind, ega talle ju see mõte ei meeldinud, et sadul selga ja hops minek. Aga saime üllatavalt hästi hakkama. Selga oli raske saada (nagu esimest korda elus) ja sain tunda kaks pisikest hüpet ja ühe natukene suurema rodeo elemendi. Need tulid kõik järjest ja rohkem ma ei pidanud muretsema.

Nüüd kõik parem, sest sadul olemas. Asi saab veel paremaks, kui ma hakkan lõpude lõpuks oma talli korda tegema ja kopli teen ka talveks korda. Siis ma olen enda üle uhke ja õnnelik, vot nii!

Oct 24, 2009

Taltsutamatu hing?

JEEEJEEEEJEEE! ma olen praegu nii happy, et endal on ka raske uskuda :)
Lùhidalt- Ratsutasime Tigrisegaaa! Ilma probleemideta ja umbes 10 min.
Teinekord kirjutan pikemalt.