Oct 14, 2009

trusttrust

Tigris, Sa oled üks suur junn, aga siiski nii kallis ja hea.

Meil pole need pahad tujud veel üle läinud, aga juba lepime üksteise lähedusega rohkem. Alustasin boksis suhtlemisega, et tõestada talle veel ja veel, et ma olen tema parem pool ja tema on minu.
Muidu enamjaolt niisama paitame ja musitame, aga eile alustasin sellega, et ta oleks piisavalt julge, et panna oma nina vastu minu nägu. Tigris on ju selline tüüp, kes oma nina puutuda ei lase ja oma nina paneb ainult vastu peopesa ja kui seal midagi ei ole, siis rohkem tema nägu ei näe. :P
Eile põhimõtteliselt õrritasin teda maiusega. Ta teadis, et mul on mõnus krõbe leib taskus ja seal aeg-ajalt ikka kukub suhu ka.
Upitasime oma ninasid ja alati kui ta pani nina minu vastu, tegin nõrmenipsu ja andsin pisikese leivatükikese.
Tulemuse saavutasin kiirelt. Ütlesin "anna musi" ja nina juba julgelt vastu mind.
Täna tahan saavutada seda, et ta laseks mul ka nina silitada.

Muide tahaksin küsida, et kas keegi teab, kust saab neid "klõpsuteid"?`Kuidas ma nüüd seletan. Põhimõtteliselt vajutan seda ja käib klõps. See tähendab, et loom tegi hästi ja saab maiust. Praegu teen selle heli asemel sõrmenipsu, aga ilmad on juba külmad ja tahaks kinnastega tegutseda :)

Sep 27, 2009

:)

Koos päikesetõusuga (mis toimus kell 14.00) kobisin hobuste juurde. Alguses nunnutasin hobuseid koplis.
Kõik niii perfecto. Tigris luusib mul ninapidi taskus, käib sabas nagu kutsikas. Kõik nii hea. Hea tuju kauba peale.

Kohe kui suund muutus töö poole, otsustas Tigris ringi joosta ja mitte kätte anda. Muidugi kaasas sellesse Mimmu ja nii nad siis jooksid ringi ja ei andnud kätte.
Pikapeale avastasin sõbra kaeraämbri ja Tigris oli mul naksti päitseidpidi näpuvahel.

Läksime jooksuaeda. Puhastasin, patsutasin, tekitasin sõbralikku meeleolu. Nüüd panin natukene rohkem nänni ja kola hobuse külge. Sedelgas, pehmendus ja täiskomplektis valjad. Panin ratsmed sedelga külge. Mitte mingil eesmärgil, et kontakti tekitada, vaid sellepärast, et ratsmed jalgu ei jääks.

Jooksutasin Tigrist. Suurepäraselt kuuletus häälele. Samm- traav... Kõik taaskord perfecto!
Tigris oli juba piisavalt lutti saanud, kui jalutasin temaga veel käekõrval ja hoidsin endiselt seda meeleolu.

Siis hakkasin seljas turnima. Sedelga võtsin ära ennem. Hüppasin kõhuli peale, patsutasin ja kiitsin ja libistasin ennast maha. Kordasin seda nii mõnigi kord. Lühidalt öeldes alustasin justkui otsast peale ratsastamist.

Treening lõppes meil nii, et ma olin kaksiraksi seljas ja palusin talt paari sammu. Ja oligi kõik. Sain oma kaks sammukest kätte, mitte ühtegi küünalt ega tagant viskamist.

Homme veel jne :)

Sep 26, 2009

:(

Nutumaik tuleb kurku. Tigris muutis mu tuju üle hetke. Preagu olen jubedas masenduses ja kurdan nüüd kõikidele oma muret.
Hobused olid mul selles uues ringaias ja läksin siis nendega tegelema. Pool tundi oli veel aega enne, kui päris pimedaks läheb. Alguses jalutasin Mimmuga käe kõrval ja tegin seal üleminekuid ja survetrenne. Taandab jõlehästi. Piisab ühest puudutusest. Mimmu kohta mitte ühtegi halba sõna.
Siis oli Tigrise kord.

Panin pätsete külge jalutusnööri ja tegin sama asja, mis Mimmugagi. Peale seda kinnitasin jalutusnööri teise otsa teisele poole päitseid ja hüppasin selga. Ja sealt see kõik algaski... Sain sellist rodeot et oioioi. Hakkasin väga kartma ja ma muud ei jõudnudki teha, kui kaelast kinni hoida ja suruda oma jalad kokku. Ainuke mõte mis mul peas oli, et "armastan teid kõiki, tsau <3".
Tigirs lõpetas ja ma mõtlesin,et olen tark ja tubli ja ei anna alla. Puudutasin õrnalt säärtega külge ja... arvake ise, mis edasi sai. Maha kukutada ma ennast ei julenud. Kõrge maandumine oli ja peale selle oleks Tigris mulle oma kilodega peale ka hüpanud. Kiirabi tulukesed juba virvendasid silme ees. Hüppasin alandlikult maha ja tegin halba- karistasin Tigrist üsna korralikult. Mitte sadistlikult, aga siiski. Ebamugavalt.
Hull segadus oli. Aju tühi, jalad värisesid all. Proovisin uuesti käe kõrval joosta ja jalutada. Paitasin ja tegin kõik võimaliku, et Tigris langetaks oma pea alla. Eesmärk saavutatud ja hüppasin korraks uuesti selga. Patsutasin ja kiitsin ja ronisin maha. Jalad värisesid nii hullult, et maandusin pepuli, jalad ei kandnud :).
Hüppasin uuesti selga ja siis maha.. Tigris oli väga krampis.
Noh, kolm on ju kohtuseadus, eks? Hüppasin selga, patsutasin ja mõtlesin, et teen ühe pisikese surve ja palun hobuselt ainult ühe õnnetut sammukest. Oleks pidanud piirduma ainult selga minemisega... Sain ühe küünla ja oligi lõpp. Endal juba nutumaik suus ja pea sassis. Jalutasin temaga uuesti, hüppasin selga, siis maha, jalutasin ringaiast välja, jalutasin temaga veel majani ja lasin vabadusse. Kuid siiski,siiski... Jalutasin käekõrval, samas, kui tavaliselt käib see seljas.

Tuju nii kurb.

Milles asi on?! Miks?!
Praegu otsin paaniliselt sadulat. Me vajame sadulat. Ma tahan küll ilma, aga sadulaga on hea alustada otsast peale. Ma tunnen ise ennast kindlamini.

Homme proovin otsast peale... Ma ei tea mida proovida... Ma nii kardan. Appi!

Sep 22, 2009

Ei taju kala.

Ma ei saa aru?! Ma olin ainult 3 päeva ära aja Tigris on VÄLIMUSELT totaalselt muutunud. Tegemist on nüüd ühe suure massiivse traktoriga.
Sellist nalja pole ma veel näinud. Ümmargune kõht, kael on nagu ardennil, laudjas ümmargune ja pehme nagu ardennil, lihased nagu ardennil, aga jalad on ikka sama peened. Okei, tegelikult ma liialdan muidugi, aga ikkagi. Muutus on suursuur.

Nüüd kui ma oma erialaga lõpetan koolis, lähen koju ja proovin pildile ka tabada. Siis saab lisada enna ja pärast pildi.

Äkki keegi oskab aimata milles asi võib olla?
Hobused on terved need päevad olnud koplis... 8-)

Üks kahtlus on, aga sellest ma avalikult ei kipu rääkima.

Sep 8, 2009

Kirjutan ikkagi teisiti.

Muudan taaskord stiili, sest mul on nüüd natukene keeruline kirjutada "hobusekeeles". Eks ma üritan aegajalt ühitada neid asju.:)

Aga igastahes me käime ülepäeva küla vahel ringi luusimas.
Tekkis vahepeal üsna suur probleem, mis pani mind tõsiselt muretsema. Nimelt Tigris otsutas teha lihtsalt täiesti ootamatult küünlakese ja peale selle liikud edasi, nagu midagi poleks olnudki.

Kõige huvitavam on see, et see kõik käis nii vaikselt ja ootamatult. Nii äkitselt kui tegi, nii äkitselt ka lõpetas.

Ma proovisin seda esialgu ignoreerida. (võibolla see andis ka meile tulemust..)

Kuna sadulat meil ei ole, siis kõik käib ilma. Hea ja mugav harjutada sääre tööd. See kõik võtab aega ja on üsna raske, aga asi hakkab juba looma. Igasugused manöövrid ei ole probleem, aga hetkel harjutan istakuga peatumist. Poolpeatused on hetkel põhiline.

Nüüd viimased 2-3 korda olen sõitnud päitsetega. Seda just sellel põhjusel, et mõnikord ma kaotan tasakaalu ja paratatult teen haiget. Meil käivad ju ägedad rullnokad ringi kimamas ja kõige lahedamad on ikka koerad! Ikka juhtub, et Tigris ehmub ja mina hakkan otsima tasakaalu ratsmetest. Paha Kadri, paha!!

Nüüd oleme päitsetega ja suured muudatused on toimunud. Esiteks on see küünaldamine kadunud nagu niuhti ja hobuse liikumine... vao! Ennem oli Tigrise traav mingi ligadi-logadi ja üli ebamugav, aga preagu on kõik nii ühtlane ja sammud nii valitud.

Traavi me tegelikult nii või naa eriti ei harrasta. Põhiliselt jalutame tunnikene ringi ja ongi kogu moos.
Aga mida vähem, seda suurem nauding

Aga asi on täitsa tore!

Aug 21, 2009

Kosun ja puhkan. Ja vot täpselt nii ongi.

Nüüd saan juba kõikidega läbi ja suuri tülisid meil enam ei ole karjas.

Kaks korda olen käinud perenaisega ringi jalutamas. Kuna prestige sadul on Rakveres ja sinna ta ka arvatavasti jääb, siis hetkel oleme sadulata. See sadul, mis tallis olemas on, see vajab toppimist, mille saab nädala jooksul ära teha, ja siis äkki see sobib mulle, loodame väga :)

Aga nii, perenaisega jalutamas...
Esimene kord tegime no nii suure ringi küla peal, et oioioi. Jalutasime oma 2 tundi ringi. Vahepeal tulid koerad meie peale haukuma, aga ma tahtsin neile ülevalt alla peale sülitada ja kontsaga veel maatasa nühkida. No mida nad tulevad ja lõugavad minu peale? Tegelikult las lõugavad! Las teevad mis tahavad, aga niikaua ma olen tasa ja targu, kuni nad mulle kõhu alla ronivad. Vot siis väljendan ennast selgelt.
Üks ebameeldiv asi oli veel. Perenaine hakkas sättima valtrappi, mis ta oli omale pepu alla pannud, aga mulle see ei meeldinud. Andsin kergelt märku ühe pehme tagant viskega ja pehme küünlaga ja jalutasin rahulikult edasi. Ma teen kõike rahulikult. Peale seda tundsin koguaeg, et valtrap ei ole ilusasti all. Eks Kadri enam ei kippunud seda sättima... Aga siiski siiski. Hakkas pusima seal seljas ja ma tegin järsu pidurduse ja juba oli tunda, kuidas valtap oli õiges asendis ja Kadrist rääkimata. Väga kiirelt...Haahaa.

Täna jalutasime maja juures pool tunnikest. Kõik oli super. Sain palju patsutusi ja musisid. Tähelepanu mulle meeldib.

Aga nüüd ma arvan, et blogi muutub privaatseks mõne aja pärast. Kui me käime Virumaa karikal, siis muutub peale seda, aga kui mitte, siis juba varem.

AGa tsau nüüd

Aug 15, 2009

Home, sweet home

Ja nüüd ma jõudsingi lõpuks idasse oma kodukesse. Vaesed poisikesed, kelle juurest ma nüüd lahkusin ja südame murdsin. Kujutan ette, et Ocean Stari süda on üks pisikene killukogumik, aga selline ma kord juba olen- südametemurdja.

Kodu tundsin ära. Oma sõbbrannad ka, aga üks oli siiski uus ja kuri. Tema kohe tuli ja ründas mind, aga nüüd oleme juba enamvähem leppinud.

Eile tulin ja täna käisime Kadriga, Heidi ja Dolliga metsas jalutamas.

Aga nüüd lippan :) Tsauu

Aug 10, 2009

Sale ja pikajalgne

Joujoujouuuu. Arvake ära, kes eile Kaarma karikal jälle käis :P
Mina loomulikult. Tegelikult teen asja lühidalt ja ennast kiidetavalt kokku- sõitsin kiirelt ja puhtalt, aga ponid ja teised hobused olid palju tragimad ja said paremad kohad, mina jäin 9ndaks. Aga ma leian, et pole mitte midagi halba. Sõitsime 70-80, kuigi oleks võinud kõrgemat ja oleks kindlasti paremini kah läinud. No shit happens. Arvatavasti nüüd septembri kuus olevasse Kaarmasse enam ei lähe, tulen koju ära ja ootan hoopiski Virumaa karikat. Kadri peab ainult mulle kähku litsentsi ära tegema, siis on tiptop. Lähme plaanide kohaselt sinna, kus ootavad meid suured ja võimekad hobused- trakeenid, hannoverid, teised sooja- ja kuumaverelised NING üks pisikene traavliplika, kes on sale ja pikajalgne, seljas mitte nii väga sale, aga pikajalgne perenaine. Loomulikult meie- need maalt ja hobusega vaatame ikka pisemaid parkuure ja saame VIRUMAA KARIKA ENDALEE JEEEEE! :D Suurepärased plaanid, oiii ma ei või.

Mm, aga mis ma veel kirjutan? Aaa, lendasime Kadriga 1,05 cm takistusest üle. tsalalala. Tegelikult eks mõõtes on perenaisel ikka üks suur ja kõver käsi, äkki oli see hoopiski 135 cm. Saaks Narva Grand Prixile minna, kus 135cm parkuuris on auhinnafond 30000 krooni! :P Mõnus ja mahlane.
Aga peab tunnistama- liiiiiga pisikene olen selle jaoks.

Aga varsti ma olen juba enda kodus oma vanade ja uute sõbrade juures, luban teile. Kiiremini, kui te isegi oskate arvata.

Aug 3, 2009

Lisan kõvasti pilte...








... mis ma varastasin Antsult :P Tääääääääänks.

teguderohke




Proovin kuidagi lühidalt selle kupatuse siin kokku võtta, ilma laialt seletamata :P

Kui perenaine talli tuli, siis läksime kohe maastikule neljakesi. Sel päeval mul ei olnud üldse energiat. Lonkisin tagapool samal ajal, kui Ocean Star meile külge rammis ja mind vihale ajas. Peale seda kui me jõudsime karjääri, tuli selline energia sisse. HALLELUUUUJAAA VESIIII. Oii kuidas ma jumaldan vett! Hops läksin vette sisse ja hakkasin kõiki märjaks pritsima. Muhahahaha. Päris kaua vedelesime seal vees kuni hakkasime tagasi liikuma, aga mina ei tahtnud üldse sealt ära tulla. Pikk ma karjäärini käidud ja kohe välja sealt. Nuuksnuuks. Lõpuks perenaine ikka andis märku, et teistele peab ka järgi minema ja ma hakkasin oma aure juba välja ajama. Ennem olin tagaotsas, nüüd pani känguruu hüpetega ettepoole. Isegi hüppasin ühest pisikesest veekraavist üle, kust tegelikult sai ilusasti mööda minna... Tegin Kadrile üllatuse :)

Järgmine päev sain soojenduseks kõvasti ratsastust ja siis tegime väikese võistluse omavahel seal. No olgem ausad- me oleme tegijad!

Ülejärgmine päev oli selline lebotamise päev. Alguses pani mind Kadri kordele ja tuletas meelde häälkäsklusi. Samm, traav, seis, edasiedasiedasi... Need mul selged nagu seebivesi ja siis perenaine hüppas mulle selga. Endal lühikesed püksid jalas ja sadulat polnud. Proovisime seal sõnadega ja kehaga ringi patrullida. Minu soe selg ja perenaise soe tagumik kuumesid seal ja ikka päris kuumaks läks. Mul tekkisid higist perenaise jala ja tagumiku jäljed ja temal lõi lihtsalt pepu kuumaks. Haahaaa :P
Lõpuks sain korraks sadula ka selga ja tegime mõned hüpped ja taaskord olgem ausad- me oleme tegijad! :P


Siis kadus Kadri ära üheks päevaks, kuni ta tuli tagasi. Sain kohe aru, et võistlused tulemas... Ja kui treiler maja ette veeres- asi selge nagu seebivesi.
Perenaine rääkis, et me lähme derby võistlustele Tallinna lähedale. Esiteks, kust ma peaksin teadma, mis asi on derby ja teiseks kus kurat on Tallinn?!
Kui jõudime kohale siis tajusin... Pikkpikk rada ja paljupalju takistusi. Ja mitte lihtsalt takistusi- kivid, heinapakid, puud, põõsad jne jne.
Sain pikalt soojendust, kus ma sain üsna vihaseks. See Ocean Star ajas ikka nii kopsu üle maksa. Ega ta ilma minuta ju ei saa. Oli mul nagu takjas perses kinni. Lõin teda, ikka oli mul sabas. Korraks sain ta maast maha raputada, kui ma pisikese küünla tegin. Perenaine oli kerges sokis, sest ta ei teadnud, et ma sellist tsirkust ka teha oskan, aga peale seda tõestasin talle, et ma olen tegelikult hea ja tubli.
Õnneks ma ei saanud riielda oma käitumise pärast. Aga Oci ronis mulle taaskord persse kinni. Ega see ei meeldinud mulle, aga perenaisele. Tegime väikest meeskonna tööd ja tegime traavi. Oci loomulikult järgi... Kuidas see Siiri seal seljas nii saamatu on?!
Siis läksime galoppi, vahepeal saime maha raputatud ja jalutasime oma rada pidi edasi. Peale seda, kui meid kutsuti soojendushüppeid tegema, algas kogu jama otsast peale, sest Oci oli juba seal. Nad tulid isegi hüpetele järgi?! How lame is that!

Siis läks Ocean Star starti.. HAHAHAHA. Ma nüüd ei teagi, kas süüdistada ennast või mida, et ta teisel takistusel juba välja tõrkus? Noh, eks ikka. Minusugusel ilusal märal on raske mehi eemale tõugata, eks.

Kui oli minu kord, siis lõpuks nägin neid imelikke takistusi. Tegelikult halb etteaste oli. Tempot oli raske valida, sest pinnas oli nii libe ja mudane. Raske oli ära ka tõugata, sellepärast meil latid ikka lendasid ka. Aga need igasugused plangud, kivid ja muud kollid ei heidutanud meid üldse. Üks roheline heki moodi asjandus oli mäe otsas. Vot see oli tiba hirmus. Ei mina tahtnud sealt üle hüppata, et allamäge libiseda, sellepärast ma sõna otseses mõttes surusin sealt rinnaga läbi :P Rada oli nii ilusasti läbitud kuni äkki... Minu elu suurim hirm. Kraav. Ma nägin seda mulda seal ja paanika tekkis. Ei mina sealt üle läinud. Küll publik kaasa elas ja ergutas mind ka, aga ei... liiga õudne minujaoks. Perenaisel lipasid igasugused sõnad üle huulte, eks ta ikka pettus minus.


Peale võistlust sõime kõhud täis ja sõitsime selle raja sealt veel igaltpoole läbi. Ega Kadri nalja tegema ei hakanud seal. Esimene asi ikka sinna kraavi juurde. Mingi 7ndal katsel alles sain üle ja edaspidi polnud enam midagi viga. Sain ühest hirmust üle. Ja edaspidised kollis takistused, mis meil hüppamata jäid, need hüppasime niisama läbi, ilma probleemideta.

Taaskord saime tünga tehtud. Sirje ei oleks uskunud, et ma traavel olen. :P Taaskord järgmine, kes trakeen ütles. Oii kui üllatunud ta oli, kui sai teada.

Siis oli kodu poole minek ja Kadri kadus ka ära. Ta ütles, et tal liiga kiire, kodused kohustused ootavad.