Aug 21, 2009

Kosun ja puhkan. Ja vot täpselt nii ongi.

Nüüd saan juba kõikidega läbi ja suuri tülisid meil enam ei ole karjas.

Kaks korda olen käinud perenaisega ringi jalutamas. Kuna prestige sadul on Rakveres ja sinna ta ka arvatavasti jääb, siis hetkel oleme sadulata. See sadul, mis tallis olemas on, see vajab toppimist, mille saab nädala jooksul ära teha, ja siis äkki see sobib mulle, loodame väga :)

Aga nii, perenaisega jalutamas...
Esimene kord tegime no nii suure ringi küla peal, et oioioi. Jalutasime oma 2 tundi ringi. Vahepeal tulid koerad meie peale haukuma, aga ma tahtsin neile ülevalt alla peale sülitada ja kontsaga veel maatasa nühkida. No mida nad tulevad ja lõugavad minu peale? Tegelikult las lõugavad! Las teevad mis tahavad, aga niikaua ma olen tasa ja targu, kuni nad mulle kõhu alla ronivad. Vot siis väljendan ennast selgelt.
Üks ebameeldiv asi oli veel. Perenaine hakkas sättima valtrappi, mis ta oli omale pepu alla pannud, aga mulle see ei meeldinud. Andsin kergelt märku ühe pehme tagant viskega ja pehme küünlaga ja jalutasin rahulikult edasi. Ma teen kõike rahulikult. Peale seda tundsin koguaeg, et valtrap ei ole ilusasti all. Eks Kadri enam ei kippunud seda sättima... Aga siiski siiski. Hakkas pusima seal seljas ja ma tegin järsu pidurduse ja juba oli tunda, kuidas valtap oli õiges asendis ja Kadrist rääkimata. Väga kiirelt...Haahaa.

Täna jalutasime maja juures pool tunnikest. Kõik oli super. Sain palju patsutusi ja musisid. Tähelepanu mulle meeldib.

Aga nüüd ma arvan, et blogi muutub privaatseks mõne aja pärast. Kui me käime Virumaa karikal, siis muutub peale seda, aga kui mitte, siis juba varem.

AGa tsau nüüd

Aug 15, 2009

Home, sweet home

Ja nüüd ma jõudsingi lõpuks idasse oma kodukesse. Vaesed poisikesed, kelle juurest ma nüüd lahkusin ja südame murdsin. Kujutan ette, et Ocean Stari süda on üks pisikene killukogumik, aga selline ma kord juba olen- südametemurdja.

Kodu tundsin ära. Oma sõbbrannad ka, aga üks oli siiski uus ja kuri. Tema kohe tuli ja ründas mind, aga nüüd oleme juba enamvähem leppinud.

Eile tulin ja täna käisime Kadriga, Heidi ja Dolliga metsas jalutamas.

Aga nüüd lippan :) Tsauu

Aug 10, 2009

Sale ja pikajalgne

Joujoujouuuu. Arvake ära, kes eile Kaarma karikal jälle käis :P
Mina loomulikult. Tegelikult teen asja lühidalt ja ennast kiidetavalt kokku- sõitsin kiirelt ja puhtalt, aga ponid ja teised hobused olid palju tragimad ja said paremad kohad, mina jäin 9ndaks. Aga ma leian, et pole mitte midagi halba. Sõitsime 70-80, kuigi oleks võinud kõrgemat ja oleks kindlasti paremini kah läinud. No shit happens. Arvatavasti nüüd septembri kuus olevasse Kaarmasse enam ei lähe, tulen koju ära ja ootan hoopiski Virumaa karikat. Kadri peab ainult mulle kähku litsentsi ära tegema, siis on tiptop. Lähme plaanide kohaselt sinna, kus ootavad meid suured ja võimekad hobused- trakeenid, hannoverid, teised sooja- ja kuumaverelised NING üks pisikene traavliplika, kes on sale ja pikajalgne, seljas mitte nii väga sale, aga pikajalgne perenaine. Loomulikult meie- need maalt ja hobusega vaatame ikka pisemaid parkuure ja saame VIRUMAA KARIKA ENDALEE JEEEEE! :D Suurepärased plaanid, oiii ma ei või.

Mm, aga mis ma veel kirjutan? Aaa, lendasime Kadriga 1,05 cm takistusest üle. tsalalala. Tegelikult eks mõõtes on perenaisel ikka üks suur ja kõver käsi, äkki oli see hoopiski 135 cm. Saaks Narva Grand Prixile minna, kus 135cm parkuuris on auhinnafond 30000 krooni! :P Mõnus ja mahlane.
Aga peab tunnistama- liiiiiga pisikene olen selle jaoks.

Aga varsti ma olen juba enda kodus oma vanade ja uute sõbrade juures, luban teile. Kiiremini, kui te isegi oskate arvata.

Aug 3, 2009

Lisan kõvasti pilte...








... mis ma varastasin Antsult :P Tääääääääänks.

teguderohke




Proovin kuidagi lühidalt selle kupatuse siin kokku võtta, ilma laialt seletamata :P

Kui perenaine talli tuli, siis läksime kohe maastikule neljakesi. Sel päeval mul ei olnud üldse energiat. Lonkisin tagapool samal ajal, kui Ocean Star meile külge rammis ja mind vihale ajas. Peale seda kui me jõudsime karjääri, tuli selline energia sisse. HALLELUUUUJAAA VESIIII. Oii kuidas ma jumaldan vett! Hops läksin vette sisse ja hakkasin kõiki märjaks pritsima. Muhahahaha. Päris kaua vedelesime seal vees kuni hakkasime tagasi liikuma, aga mina ei tahtnud üldse sealt ära tulla. Pikk ma karjäärini käidud ja kohe välja sealt. Nuuksnuuks. Lõpuks perenaine ikka andis märku, et teistele peab ka järgi minema ja ma hakkasin oma aure juba välja ajama. Ennem olin tagaotsas, nüüd pani känguruu hüpetega ettepoole. Isegi hüppasin ühest pisikesest veekraavist üle, kust tegelikult sai ilusasti mööda minna... Tegin Kadrile üllatuse :)

Järgmine päev sain soojenduseks kõvasti ratsastust ja siis tegime väikese võistluse omavahel seal. No olgem ausad- me oleme tegijad!

Ülejärgmine päev oli selline lebotamise päev. Alguses pani mind Kadri kordele ja tuletas meelde häälkäsklusi. Samm, traav, seis, edasiedasiedasi... Need mul selged nagu seebivesi ja siis perenaine hüppas mulle selga. Endal lühikesed püksid jalas ja sadulat polnud. Proovisime seal sõnadega ja kehaga ringi patrullida. Minu soe selg ja perenaise soe tagumik kuumesid seal ja ikka päris kuumaks läks. Mul tekkisid higist perenaise jala ja tagumiku jäljed ja temal lõi lihtsalt pepu kuumaks. Haahaaa :P
Lõpuks sain korraks sadula ka selga ja tegime mõned hüpped ja taaskord olgem ausad- me oleme tegijad! :P


Siis kadus Kadri ära üheks päevaks, kuni ta tuli tagasi. Sain kohe aru, et võistlused tulemas... Ja kui treiler maja ette veeres- asi selge nagu seebivesi.
Perenaine rääkis, et me lähme derby võistlustele Tallinna lähedale. Esiteks, kust ma peaksin teadma, mis asi on derby ja teiseks kus kurat on Tallinn?!
Kui jõudime kohale siis tajusin... Pikkpikk rada ja paljupalju takistusi. Ja mitte lihtsalt takistusi- kivid, heinapakid, puud, põõsad jne jne.
Sain pikalt soojendust, kus ma sain üsna vihaseks. See Ocean Star ajas ikka nii kopsu üle maksa. Ega ta ilma minuta ju ei saa. Oli mul nagu takjas perses kinni. Lõin teda, ikka oli mul sabas. Korraks sain ta maast maha raputada, kui ma pisikese küünla tegin. Perenaine oli kerges sokis, sest ta ei teadnud, et ma sellist tsirkust ka teha oskan, aga peale seda tõestasin talle, et ma olen tegelikult hea ja tubli.
Õnneks ma ei saanud riielda oma käitumise pärast. Aga Oci ronis mulle taaskord persse kinni. Ega see ei meeldinud mulle, aga perenaisele. Tegime väikest meeskonna tööd ja tegime traavi. Oci loomulikult järgi... Kuidas see Siiri seal seljas nii saamatu on?!
Siis läksime galoppi, vahepeal saime maha raputatud ja jalutasime oma rada pidi edasi. Peale seda, kui meid kutsuti soojendushüppeid tegema, algas kogu jama otsast peale, sest Oci oli juba seal. Nad tulid isegi hüpetele järgi?! How lame is that!

Siis läks Ocean Star starti.. HAHAHAHA. Ma nüüd ei teagi, kas süüdistada ennast või mida, et ta teisel takistusel juba välja tõrkus? Noh, eks ikka. Minusugusel ilusal märal on raske mehi eemale tõugata, eks.

Kui oli minu kord, siis lõpuks nägin neid imelikke takistusi. Tegelikult halb etteaste oli. Tempot oli raske valida, sest pinnas oli nii libe ja mudane. Raske oli ära ka tõugata, sellepärast meil latid ikka lendasid ka. Aga need igasugused plangud, kivid ja muud kollid ei heidutanud meid üldse. Üks roheline heki moodi asjandus oli mäe otsas. Vot see oli tiba hirmus. Ei mina tahtnud sealt üle hüppata, et allamäge libiseda, sellepärast ma sõna otseses mõttes surusin sealt rinnaga läbi :P Rada oli nii ilusasti läbitud kuni äkki... Minu elu suurim hirm. Kraav. Ma nägin seda mulda seal ja paanika tekkis. Ei mina sealt üle läinud. Küll publik kaasa elas ja ergutas mind ka, aga ei... liiga õudne minujaoks. Perenaisel lipasid igasugused sõnad üle huulte, eks ta ikka pettus minus.


Peale võistlust sõime kõhud täis ja sõitsime selle raja sealt veel igaltpoole läbi. Ega Kadri nalja tegema ei hakanud seal. Esimene asi ikka sinna kraavi juurde. Mingi 7ndal katsel alles sain üle ja edaspidi polnud enam midagi viga. Sain ühest hirmust üle. Ja edaspidised kollis takistused, mis meil hüppamata jäid, need hüppasime niisama läbi, ilma probleemideta.

Taaskord saime tünga tehtud. Sirje ei oleks uskunud, et ma traavel olen. :P Taaskord järgmine, kes trakeen ütles. Oii kui üllatunud ta oli, kui sai teada.

Siis oli kodu poole minek ja Kadri kadus ka ära. Ta ütles, et tal liiga kiire, kodused kohustused ootavad.

Jul 20, 2009

Miks mul ei vea peikadega?

Oeh, Kadri tuli talli, päris tore oli. Tõi mu lemmik asju- õunu ja soola. Oiiiiii kuidas ma jumaldan neid.
Tegelikult ma olin siiamaani Hannese juures. Ociga kahekesi, aga kuna mul on praegu selline peika otsimise aeg, siis perenaine otsustas mu viia tagasi Mullikmäele (aka. Vetiku, tall, Rakvere jne jne), sest seal ootas mind täkupoiss. Kuna Perenaisele tehti ettepanek tasuta sünnipäeva kingitus- minu paaritamine. Kadri otsustas proovida, aga pikkade kaalutustega ja kui ma juba tallis kohapeal olin, siis asjad muutusid erinevatel põhjustel. Järele mõeldes selle varsa paberid, irooniaga öeldes, oleks pidanud ära kaotama :D Ja peale selle, ega sellest täkust erilist kasu ei olnud. Natukene lapse võitu veel.
Ootame perenaisega seda Härra Õiget :)

Võite pakkumisi teha, kui kellegil oleks sobiv täkk pakkuda. Ennem oli huvi ikka traavlite vastu, aga enam see ei ole niivõrd oluline. Tahaks oma varsale natukene kopsakust juurde ja värvi lisasid. :)

Nii aga mis veel lahedat toimus?
Olin 2 korda sadulas. Ühe korra platsitrennis, kus sain ülesannetega enam-vähem hästi hakkama. Ikka on asju, mille kallal viriseda, aga kõige vastu aitab aeg ja töö. Perenaisel tuli idee hüpata 3-4 penerolli. Tegi mulle 3se penerollirea ja selle me hüppasime 2 korda läbi. Finito!
Teine päev pani mind kergelt sadulasse. Kapsel minema (mida tegelikult üldse viimasel ajal mul pole), sadul selga, perenaisel tagumikupehmendus ja maastikule kolama. Selline mõnus McLeodi tütre tunne tuli peale : D
Tegelikult hetkel ei olegi midagi erilist kirjutada. Ma pole muutunud, kõik on endine.
Aga praeguseks Tsau, täna õhtul lähen tagasi Hannese juurde. Tuleb üks ratsamatkakene ette võtta.
tsutsufrei

Jul 13, 2009

Kaarma karikas

Heihou. Alustan kohe sellest, et nagu plaanide kohaselt peaks, ma ei ole kodus. Kuna pühapäeval olnud Kaarma karikal läks super hästi, siis jõuame kolmandale etapile ka, kui see ikka toimub. Loodame parimat. Aga alustame nüüd otsast peale :P Reedel tuli perenaine talli ja pani mu sadulasse. See kõik toimus juba üsna vara. Tegime suhteliselt sellist tavalist kipat-kõpat trenni. Natukene üleminekuid, natukene paindeid, natukene sammu ja natukene traavi. Olin tubli ja sain kiita :P Tegelikult sellist trenni tehes... HAAHAAA, no niimoodi ma võin klõbiseda läbi platsi servade ööd ja päevad läbi. Aga see selleks. Tegelikult selle hea hommikuga ma ei pääsenud. Sain veel tunda tund aega ilumõnusid. Mind nühiti sampooniga, kammiti kõik kohad läbi, iga hall karv (Jah, mul on halle karvu :() sai välja kitkutud. Ja peale seda sain putukatõrjet peale ja oma kaera portsu kätte. Olin tallis putukate ja teiste parasiitide (loe: hobuste) eest peitu. Õhtul sain korraks veel saduldatud. Kadri läks Faunusega platsile ja tahtis minu perenaist Kadrit ja mind ka kaasa. No nii siis oligi- mina ja Faunus kahe Kadriga. Nüüd sain juba mõned hüpped ka tehtud. Taaskord sigatubli olen. Tegelikult oli meid vaja, et minna hiljem lehmade juurde, sest Faunus pidavat neid kartma. Aga ei kartnud. Huvitav, kas asi oli meis? :P Laupäeval sain natukene niisama tähelepanu, sadulas ei käinud. Oooo ja muide, perenaine tõi soola. Sool on veel parem, kui õun. VOT! Pühapäeva hommikul siis hops treikusse ja võistlema. Oci oli ka. Alguses olin ma nii närviline. Ega ma loll pole, sain kohe aru, milles asi. Aga üsna pea oli aeg heaks alguseks. Esimene parkuur mida võistlesime oli 70-80cm. Aeg oli SUPER. Alla minuti, 59 sek. Alla minuti sõitjaid oli ainult 3 :P Me oleks kolmanda koha saanud, aga kahjuks lendas üks latt alla ja jäime 7. Aga ikkagi, aeg oli hea ning olen väga uhke enda üle. Peale selle, et alles 2 võistlus. Siis tuli suur otsus, kas minna 80-90cm või mitte. No ikka lähme! Kadri natukene põdes, kas ma ikka saan hakkama, aga VABALT. Sõitsin puhtalt, aeg oli ainult paljupaljupalju halvem ja saime 6 koha. Kahjukahju, 5te autasustati... Jäime ilma. Aga palju ju puudu ei jäänud, ega?:P Jäin rahule, perenaine jäi rahule, kõik oli super ja ootame nüüd viimast etappi, võibolla veel mõni võistlus tulemas enne Kaarmat, siis sinna ka. Aga nüüd probleem. Vajame abi! Probleemiks on risti jooksmine. Seda võis näha ka minu parkuure sõites. Vasakule poole mõnikord ma jooksen ikkagi tagumiste jalgadega paremast jalast. Kas asi on selles, et ma olen traavel? Perenaisel on seljas halb olla, mina jooksen ikkagi nii :P Olen ka koplis nii ringi lasknud.

Jul 6, 2009

Pühapäev

Perenaine veeres talli kohale ning kell oli juba suhteliselt palju. Mul oli plaan igastahes teha üks uinak, aga kus sa sellega! Ma loodsin, et pühapäev on ikka puhkepäev,sest kalendri järgi ju on :P.
Igastahes läksime tipa-tapa talli ning minu selga visati mitu erinevat sadulat. Sadul selga, vöö kinni, Eduard viskas perenaise selga, uuriti ja puuriti, sadul ära, uus selga jne. Perenaine on juba kergelt hädas minu sadula otsingutega. Sõbranna Big Dolli sadul ei sobinud mulle no teps mitte! Kahju, selline mõnus ja kerge oli. Sellise sadulaga poleks mind paks perenaine üldse häirinud :P.

Aga siis... Lendas mu selga vana prestige sadul, millega ma juba korra olen sõitnud ja päris mõnus on. See jäigi.

Mõneks ajaks jäin ma talli üksinda, kuni perenaine tuli tagasi ja pani mu sadulasse. Seletas mulle, et nüüd ma saan erinevatest plikadest puhata, martingale ja ebasobovatele sadulatele võin head aega öelda. Milline tore uudis! Jippikajee!

Tegelikult ma olen nüüd üks suur närviline lihapundar. Närviline pole õige sõna, pigem jonnakas. Kadri hüppas mulle selga ja ma näitasin talle kohe, mida ma "õppinud" olen. Kõigepealt demosin oma külg ees liikumist, erinevas tempos jooksmist, läksin traavi siis kui tahtsin, peaga lollitamist ja niisama risti astumist. Vot seda olen ma õppinud nende paljude tüdrukutega, kes minuga sõitnud on siis, kui perenaist kohal ei ole.
Minu uued õpingud vist ei läinud talle eriti peale. Nii palju tööd pidin tegema. Kui mul oleks käed, ma oleks kahe käega peast kinni hoidnud. Perenaine oli suhteliselt vihane ja nördinud. No need asjad, mis ma eelnevalt ette lugesin, nendest sai üsna pea jagu. Kõige uhkem oli Kadri minu lõpuks saavutatud ühtlase tempo üle ja painete.

Aeg oli galoppi teha. Nii, ma seletan kohe ära, kuidas minuga plikad on teinud. Ajasid mu traavi, siis togisid mind edasi kuni ma otsustasin paar sammu galoppi teha. Vot see oligi minu "galopitõste". Aga nüüd. Oioi. Perenaine ei leppinud sellega! :O
Kui tema andis mõista, et "galopp", siis pidigi nii olema. Alguses andsin sellest ilusasti mõista- väike tagant vise (mida ma muide kunagi pole teinud). Poleks pidanud seda tegema. Mind aeti veel kiiremini ja jõulisemalt edasi. Mõned plikad lendasid mu seljast maha, kui ma midagi teha ei tahnud. Ja oligi minu trennil lõpp, aga enam nii lihtsalt ei pääse.

Tunni aja jooksul õppisin kõik ilusasti üle, tegime mõned hüpped (hüppame me muide väga ilusasti, vot :P)

Kokkuvõttes sain ma ilusaks ja tubliks ning kannan nüüd prestige hüppesadulat. Perenaine ostis selle ära, patsutas õlale ja ütles, et see läheb mu maiustuste arvelt maha! Kuidas ta võib mulle niimoodi teha? Aga no, las olla. Saan hakkama :)

Hea uudis veel- nüüd 12. juulil, ehk sellel pühapäeval on Kaarma karikas, kuhu me lähme ning peale seda sõidan otse koju. Ei jõua ära oodata! :) Head aega mu peikad ja sõbrannad Rakveres, tere Kalla, Big Doll ja mu kodu!

Jun 30, 2009

õunadõunadõunadõunad

O happy day, oooo happy day. Perenaine roomas talli kohale. Kaasas õunad. Nagu HALLELUUJA! Ma jumaldan õunu. Õunad rokivad!
Tuli kohe koplisse, kollane jalutusnöör kaasas (aimasin halba), roheline õun kaasas (aimasin head) ning viis mu talli (olin sundseisus. Õuna nimel kõigeks valmis!).
Tegelikult kell oli juba üsna palju, eriti kaua ma puhastamismõnusid nautida ei saanud, sest perenaisel oli mingi kuri plaan minuga, seda igaljuhul.
Nii ta siis seal mind nühkis harjadega ja tegi mulle märkuse- „Tead Tigris, Sa oled üks paras mudakoll.” No andke andeks, mida mina teha saan, et ma jumaldan mulda, liiva, Ocean Stari ila ja vihkan läikivat karva.
Tegelikult sellega mul kohe meenus, et Ocean tuli tagasi, nüüd mul peika jälle olemas. Hakkasin omale täkku otsima kah, aga kurat, Ocust pole kasu, ronib mul seljas ja möliseb minuga oma täkuhäälekesega, aga no c’mon.. Ega ma loll ei ole. Perenaine patsustas mulle õlale ja ütles, et järgmine kord saan, mis tahan. Hakkame kalendrit pidama ja kui hästi läheb, saan omale hobubeebi, millega kaasnev üks suur pluss- järgmine suvi olen ma viimaseid kuid tiine ja see tähendab PUHKUST!!! Piduuu! :P Loodame, et plaanid peavad paika.
Aga nüüd vana teema juurde tagasi. Perenaine ei visanudki mulle varustust selga, lihtsalt päitsed ja jalutusnöör ning viis mu sõiduplatsile. Kerge meeltesegadus tekkis- no eks järelikult saan süüa siin! Aga ei, pidin tema kõrval kõndima ja jooksma, seisma, uuesti sammu, seis, traav, seis, samm jne jne jne. Jõle tüütu oli alguses. Ma tahtsin süüa, aga siis saabus minu hetk, mille nimel ma võin kõike teha, kasvõi saltot visata, kui vähegi oskaks, perenaine võttis taskust õunatüki... No saate aru küll mida ma mõtlen.
Siis hakkasin tal järel käima nagu kutsikas. Tema ütles „Sammu”, mina tegin, „Traav”- hakkasin perenaisega koos jooksma. Ausalt noh, ma tegin kõike! Sest iga mõne aja tagant potsatas õunatükike mulle suhu. Mõne aja pärast kadus meie vahelt isegi jalutusnöör ära, ikka käisin tal järel nagu kutsikas, siis võttis päitsed ära, aga pani jalutusnööri ümber kaela mulle. Ausalt, minu pärast oleks kasvõi olnud mul ahv turjal kükitada, õuna nimel kõigeks valmis, ja ma ei väsi seda kordamast! :P
Siis hüppas ta mulle selga, nöör kaelas. No mitte halvas mõttes „nöör kaelas”, aga nagu... Minul oli nöör kaelas. Eieiei, ikka ei kõla hästi. Ühesõnaga, jalutusnöör oli ümber minu kaela, mitte suitsiitse mõttega. Vot ! Tegime seis-samm-traav üleminekuid. Ma pidavat superhästi keha peale seisma jääma, aga pöörata ei mõista, tempot tõstab hoopiski. Pikapeale sain hakkama, sest ka seljast potsatas korra üks õunakene hammaste vahele.
Igastahes ma olin super tubli ja ise ka igatpidi rahul. Kõht täis, läksin koplisse mehi otsima, aga ei leia. Lootusetu!


Teisel päeval juba üsna varahommikul tuli perenaine minu juurde, viis mu talli ja hakkas pesema mind. Nühkis mind nuustikuga, kammis laka ja saba ära (muide, nüüd on parem kärbseid ära ajada, saba lendleb ise lausa igalepoole, soovitan kõigile :P) ja viis mu uuesti platsile sama süsteemi tegema, mis eelmine päev, ainult et selga ei roninud ja tegi 2x lühemalt.
Läksin uuesti koplisse ja mõned tunnid hiljem uuesti talli ja sadulasse. Küll minuga tegeletakse palju! Perenaine pani mulle prestige sadula, sest minu windec ei sobi enam mulle, kuigi ikkagi Siiri topib seda selga, kuigi ei tohiks. Ära siis vingu, kui ma sõna ei kuula (6).
Tegime pikalt traavi platsil, galopitõsteid kuni tegime mõned hüpped. Perenaine oli 3 kolli takistust ehitanud, üks oli pikk kile maas, hooga peale minna, hüppasin üle, aga niisama sealt üle traavida ei taha eriti. Siis oli üks pisikene aga ere lauajupikene. Hüppasin selle ausalt üle. Ning lõpuks üks lattaed, millele oli erkroheline mustriga riie peal. HAAHAAA, arvate, et suudate mind hirmutada? Naljamehed sellised.

Igastahes jah, tegime trenni lõpuni, olin taaskord supertubli, ei jaksa ennast ära kiita. Peika sai ka mul trenni. Kristin tuli Ociga sõitma, ma sõin nii kaua seal sama platsi peal kuni äkki sigines sinna nii palju rahvast juurde. Eks ikka, nad kõik tahavad mind. Sain mitu pikka paid. Mõnusmõnus. Peale Oci trenni läksime talli kõrvale põllu peale, tegime ühe pisikese ringi kaasa perenaisega, jalutusnöör kaela ümber, hops selga ja läksime. Aga ma tahtsin natukene lahe olla ja tegin vingerdavat traavi, perenaine ei püsinud seljas eriti hästi.. Vot... Ausalt, mitte paha pärast, aga ma jäin järsult seisma ja Kadri potsatas maha, hakkas naerma ja mind läksin otsejoones talli poole teiste tüdrukute juurde, nad seal paitas mind, kuni perenaine ringiga tallini tuli, patsustas mind, hüppas korraks uuesti selga ja ronis maha. See oli lahe. :P
Sain nunnutamist ja läksin koplisse minema. Rohkem pole ma perenaist näinud, eks ta nüüd millalgi uuesti välja ilub. Mainis mulle, et teeb kodus minule heina- no parem oleks! Ja et olgu hea ja maitsev hein! Aga ütlen teile „tuduluuu” nüüd. Olge päikselised, aga ärge kõrvetage. ;)

Jun 24, 2009

Ümberpöörd, üks-kaks.

Alates tänasest muutub blogi stiil. Nüüd käib kõik läbi Tigrise silmade, et õhutada inimesi vaatama elu läbi hobuse silmade. Loodame, et nii on parem :)




Superigav nädal on olnud. Vahepeal olen ma käinud trennides, tean et perenaisele see ei meeldi, kui mind pannakse plikadega sõitma kui perenaist kohal pole, aga ikkagi... See on mu töö.
Peale võistlusi viidi mu peika Ocean Star kaugemale rohumaale koos Siiriusega. Mida ma nüüd ilma peikata teen?! No oleme ausad, eks sellel Figarol ka midagi viga polnud, kes Kaarmas oli. Võibolla, et need olid päris head kolm päeva seal tallis... Koos Figaroga.. Oehh, ma tunnen temast natukene puudust lausa. Aga Ocist tunnen rohkem ja Siirusestki. Aga varsti tulevad tagasi, ma tean :P

Oh, selle eest, et mu peika ära viidi, tuli mingi mära asemele. Alguses vaatasin, et vanaema, aga lähemalt tutvudes sain teada, et ta sama vana umbes, kui mina. No olgem ausad, ma olen päris kena tots tema kõrval.
Tegelikult see tots (loomulikult mitte nii kena, kui mina) on päris tore. Saame hästi läbi. Mina teda ei aja ära ja jagan temaga kaera.
Kui ta siia tuli, siis otsis omale täkku. Võttis poni kohe käsile, lootes et saavutab midagi. Aga siis selgitasin sõbrannale kohe ära, et sellest "mehest" pole kasu, proovisin ise ka alguses. Tal isa-au kadunud, mis sest et ta ise seda eriti ei mõista. Mära kuulas mind, nüüd sööme rahulikult koos rohtu. Ta isegi rääkis, et ta pole sellisel karjamaal olnud, kodutallis ta peaaegu koguaeg tallis... Ei tegelikult... Ta päris tore ja lahe. Nime pole ainult küsinud :P

Eile päev möödus nii tavaliselt ja igapäevaselt. Päike küpsetas, rohi krõmpsus hamba all, kuni kuulsin tümakat talli poole tulemas. Ja mida ma nägin?! Loomulikult oli see perenaine oma peikaga. Läksin kohe neid terema, aga midagi head ma ei saanud. Ainult musisid ja kallisid, "oiii tere musiii, jeejee"... Kurat, kus porgandid on?! Ma tahan porgandeid!!! Hakkasin ära minema, ma ei viitsinud seda ninnunännutamist kuulata, kuni mul päitsetest kinni võeti ja talli visati. No eks see tähendas veel ninnunännutamist. Samas, kui aus olla, siis see polegi nii hull :P

Perenaine pani mu sadulasse, koerad kinni, aga Kuti jättis lahti (talli üks koertest) ja läksime kuhugi mööda kruusa teed, Kuti meiega kaasas jooksmas. Päris mõnus oli. Perenaine oli kuidagi nii vabalt seal seljas, üldse ei sundinud mind. Suus tundsin ainult seda vastikut rauakolakat, mitte mingit kontakti ei olnud. Tundsin ainult neid kilosid, mis mul seljas lotendasid ja kuulasin tema mp3e. Päris vinksvonks oli.

Jalutasime seal tee peal, ma polnud seal varem käinud. Passisin päris kaugelt juba kivihunnikut. No ma sain sellest hilja aru, et see alles kivihunnik. No kaugelt tundus see mingi koletis, ausalt! Ma muidu ei karda midagi, ausalt, aga see tundus õudne.
Igastahes jõudsime sealt kivikolaka juurest mööda ja perenaine suunas mu suuresuuresuure põllu peale ja seal ma traavisin, pikalt ja kaugele. Päris mõnus oli.

Oh nalja tahate kuulda? Päris kino oli! Keegi totakas oli kummiku unustanud selle põllu peale. No täita lõpp. Ma vaatasin seda kummikut ja ei suutnud uskuda, et kes see jätab oma k u m m i k u põllule! Eks ma seal seda passisin ja irvitasin omaette. Jäin seisma ja nuusutasin seda lausa. Eks lõhna järgi oli tunda jah... Ega mina ka sellist kummikut ei kannaks. Välimuselt ka oli kole. AGa ikkagi, täitsa kino, kummik keset põldu.

Aga jah, traavisime seal ringi, kuni olime jälle tallis, kuni perenaine mu maailmalõpuni ära nunnutas, jättis mu talli juurde lahtiselt sööma ja läks eemale. Siis tuli talle telefonikõne, et üks hobune on lahtiselt. Tegelikult ta jättis mu meelega niimoodi, ära ma kuhugi ei lähe ju, ainult sõin seal :P
Ööseks läksin ikkagi koplisse, puhkasin ja magasin.

***

Päev 2. Perenaine tuli jälle ninnunännutama, puhastas mind, harjas mind, kammis mind, lõikas lakka ja sama natukene. No nüüd ma veel kenam tots, kui ennem.
Hops- olin sadulas. Läksime kolmekesi karjääri. See meil tallist suhteliselt kaugel, oma 5 km. Pikalt sammu, pikalt traavi, kuni olime karjääris. Mul silmad särasid peas, hops sulistasin seal vees, perenaine sai märjaks. No nii fun! Ma jumaldan vett. Siis väike metsaring, künkaid ja põlde, ning otsetee talli poole.
Jälle pool päeva ninnunännutamist.
Tegelikult perenaine on päris tore. Ega halba ta mulle ei tee, päris armas tegelikult, et keegi mind ilusaks ja nunnuks teeb. Ja oii need komplimendid! "Oii Tigris, sa oled nii armas, minu väike musikene, tupsununnukene, ninnunännukene, tibulinnukene". Super-luks. :P

Need kaks päeva olid päris mõnusad.
Kuni kuulsin koplist tümakat ja auto läks minema. Perenaine ja ta poiss... Ja ma ei tea millal nad tagasi tulevad. Nüüd tunnen ennast üksikuna.